Öö rongiistmel pole just luksus ja möödus minul vähemast suuremalt jaolt istmel sipeldes, igatahes 7.30 oleme Tveris.
Meid võtab vastu kohalike eestlaste delegatsioon, kelle seas väsimatu kantseldajahing Sergei R, kes võtab Tveris meie eest hoolitsemise oma südameasjaks ja seda kuni pisidetailideni välja: sõidutee ületamine, pitsa tellimine, peldiku otsimine jne.
Sergei on ema poolest eestlane, vanust nii 20. aasta ringis. Ta õpib Moskvas arstiks ning on nii tulihingeline eestlane, milliseid ma viimastegi hulgas pole naljalt kohanud. Sügisest tuleb ta üle Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, plaanib õppida eesti keel selgeks ning saada ‘päris’-eestlaseks. Oma viha “vene värgi” suhtes väljendab ta igal võimalikul puhul, kogu oma osalt vene-hinge tulisuse ja energiaga. Teen temaga viimasel päeval intervjuu, mis saab olema osa uurimusest: “tagasi eestlaseks” või “illusioonid ja tegelikkus”. Eesti on tema kujutluses ideaalne riik: puhas, korralik, Euroopa. Huvitav on näha, mida arvab ta asjast, kui ta on Eestis näiteks aasta elanud.
Tveris peatume hotellis “Junost”. Kogu see reis on mingis osas tagasipöördumine lapsepõlvest tuttavate nähtuste osas, millest üks mälestus on sellest, et linnades EI OLE suviti sooja vett – milleks?Teeme tiiru linna peal, olles päris pikast vaatamisväärsuste tuurist juba küllastumas ja tigedad, jõuame Sergei juhatusel mitte mõnda lahedasse Vene sööklasse blintšikuid või pelmeene või imemaitsvaid rasvast tilkuvaid pirukaid (millele mõeldes mul juba suu vett jooksis), vaid – taaa-ta-taaaaa – Kentucky Fried Chickenisse burksi sööma. Ilmselt kardab meie väsimatu teejuht, et meie tsivilisatsiooniga hellitatud kõhukesed mõnest ehtsast kohast nakkuse saavad.
Edasi ootab meid ees väga värvikas protseduur: migratsioonikaartide täitmine. Venemaal on nimelt selline süsteem, et kui viibida ühes linnas rohkem kui kolm-neli päeva, tuleb end kuhugi sisse kirjutada. Asja mõte on ohjeldada võõrtööliste tulva suurlinnadesse, kuid kõrvalnähtusena on see tavalistele turistidele tõeliseks nuhtluseks, mis meiegi puhul röövis pool päeva. Sisse kirjutame ennast siis kõik 12-kesi Sergei poole.
Edasi ootab meid ees väga värvikas protseduur: migratsioonikaartide täitmine. Venemaal on nimelt selline süsteem, et kui viibida ühes linnas rohkem kui kolm-neli päeva, tuleb end kuhugi sisse kirjutada. Asja mõte on ohjeldada võõrtööliste tulva suurlinnadesse, kuid kõrvalnähtusena on see tavalistele turistidele tõeliseks nuhtluseks, mis meiegi puhul röövis pool päeva. Sisse kirjutame ennast siis kõik 12-kesi Sergei poole.
Öine Tver
Õhtul läheme mina, Anne ja Eeva-Kirke Volga äärde jalutama. Vaevalt sinna jõudnud, sõlmis meiega kohe tutvust sõbralik kambake: kaks Aleksandrit, üks Pjotr ja Stasik. Kartsin alguses, et kuidas nad suhtuvad meisse, "fašistidesse", ent selgus, et kui kohtuvad enam-vähem sobivas vanuses vastassoost inimesed, on poliitika viimane asi, mis jutuks tuleb. Siiski niipalju olin üllatunud, et nende meelest Eesti – wow – Euroopa vs. Venemaa – metsik kant. Jutt sujub - nad on tõesti jube toredad poisid, õlu libiseb, jne.
Õhtul läheme mina, Anne ja Eeva-Kirke Volga äärde jalutama. Vaevalt sinna jõudnud, sõlmis meiega kohe tutvust sõbralik kambake: kaks Aleksandrit, üks Pjotr ja Stasik. Kartsin alguses, et kuidas nad suhtuvad meisse, "fašistidesse", ent selgus, et kui kohtuvad enam-vähem sobivas vanuses vastassoost inimesed, on poliitika viimane asi, mis jutuks tuleb. Siiski niipalju olin üllatunud, et nende meelest Eesti – wow – Euroopa vs. Venemaa – metsik kant. Jutt sujub - nad on tõesti jube toredad poisid, õlu libiseb, jne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar