Eestlaste jälgi otsides
Viimane eestlane Konstantin Tasso on ainus selle küla veel elus puhastverd eestlane, kellelt on lootus ka eestikeelset juttu kuulda. Selles osas läheb meil nii ja naa: oleme jäänud paar aastat hiljaks, mees on praktiliselt kurt ja Matu peab vestlemisel talle kõvasti kõrva karjuma: nii ei tule aga suuremast jutupuhumisest midagi välja ja teeme talle oma sissetungiga pigem tüli kui headmeelt.
Siiski ütleb ta mitu head emakeelset lauset: "mis sa tahad" - Matult, kui sisse astusime, "ei ole vaja" - minu kaamera ja Matu kingituse peale. Ning lõpuks "jumalaga" - vaevalt, et enam kohtume. Viimane eestlane kaob sellest külakesest, asudes tihedasti asustatud venekeelses ruumis, on see paratamatus.
Kuna antud külas elas ka palju lätlasi, leidsime ühe täitsa elusa ja terve lätlase, kes meile lahkesti elust vanal ajal pajatas ja laulis (pilt: Sonja).
Tema sõnul said kõik rahvad omavahel hästi läbi ja pidudel lauldi igaüks omas keeles, teate küll seda laulu:
Mu isamaa armas,
kus sündinud ma,
Sind armastan ma järjest,
ja laulan rõõmuga.
Huvitav oli seda "põlist eesti" laulu venekeelsena kuulda, lätikeelset ta kahjuks enam ei mäletanud. Ühesõnaga, elu vanal ajal tundub nagu mõne usukuulutussekti ajakirja kaanepilt: tiigrikutsud ja kitsekesed rõõmsalt koos aasa peal kepslemas. Ent tõepoolest, elades ühes kitsas ruumis rahumeelselt ja teineteist härimata koos, taandubki kõik inimlikule ja rahvuslik jääb tahaplaanile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar