Selliseid kauneid plakateid on ka muudes kohtades, ilmselt ka Belagojes, mida Kadri oma sõnumis hellitavalt peldikuks nimetab :) Ühest küljest see armastus nagu kuskilt välja küll ei paista - ma ei ole kindel, kas ma loobiksin linnas, mida armastan, kogu prahi maha (jne)? Teisalt, miks ei võiks armastada linna sellisena nagu see on - koledana? Kinnituseks seegi, et fotodel ma ei suutnud seda koledust edasi anda: pügamata muru näeb välja idüllilise aasakesena, kombinatsioon paneelikas-puust sara aga võluva vanaaegse-modernsuse kontrastina (nagu on umbes Trt mnt Seegi kiriku ja SEB maja klišeevaade).
Muus osas ka täiesti elatav: peldik SEES (see on midagi uut sellel ajastul ehitatud hoone kohta) ja külm vesi ka. Seina peal on päevarežiim: äratus 7.30, siis hommikuvõimlemine ning 7.45-8.30 veeprotseduurid: terve maja peale kokku KAHE kraanikausi taga, millest tuleb ainult külma vett, pole võimalik just ülearu palju protseduuritada. Küllap on 45 minutit antud, et järg jõuaks kõigini... Huvitav punkt oli päevarežiimist veel 19-21: "vaiksed mängud", ilmselt siis näiteks 16-aastaste puhul "vaikselt" nurgas nahistamine :)
Ja nii ongi. Kui hotell välja arvata, siis peldik tähendab auku maa sees, mis iseenesest oleks täiesti OK – olen ju harjunud maakodude ja Karlova või Kalamaja majade kuivkäimlatega, ja pole seal hullu midagi, aga just see istumise, ehk mitteistumise süsteem teeb asjaajamise keerukamaks. Nimelt on nad ehitatud nõnda, et seal saab ainult kükitada, istumiseks on see lootusetult liiga madal ja auk asub kuskil keskel (vt alumine pilt) ja on ka väiksevõitu. Ja selgub ka, et täpsuslaskmine pole just mu/meie tugevaim külg, nii et eelistan võimalikusel pigem põõsaaluseid. Ja rongides olid ka “õige” kõrgusega WC prilllaulale tehtud jalgade jaoks sobivad kohad – huvitav, kas nad tõesti oma kodudes ronivad ka jalgupidi prilllauale?
Saabudes sõidame kooli internaati. Tegu on 50-tel ehitatud palkmajaga, ja samal ajal on rajatud ka kogu ülejäänud linnake. Aga maja ise igati tore: kõrged laed, suured magamistoad, igas toas ahi ja reformpõhjaga voodid, mis magamiseks ei ole just väga tervislikud, ent nostalgilise kogemuse mõttes toredad.
Muus osas ka täiesti elatav: peldik SEES (see on midagi uut sellel ajastul ehitatud hoone kohta) ja külm vesi ka. Seina peal on päevarežiim: äratus 7.30, siis hommikuvõimlemine ning 7.45-8.30 veeprotseduurid: terve maja peale kokku KAHE kraanikausi taga, millest tuleb ainult külma vett, pole võimalik just ülearu palju protseduuritada. Küllap on 45 minutit antud, et järg jõuaks kõigini... Huvitav punkt oli päevarežiimist veel 19-21: "vaiksed mängud", ilmselt siis näiteks 16-aastaste puhul "vaikselt" nurgas nahistamine :)
Muuseas, peldikutega on siin Venemaal selline lugu, et kuivkäimlad 9-l juhul 10-st LOOMULIKULT, ent enamasti asuvad nad õues ka igati suurtel ja lugupeetud asutustel, nagu kõik kolm muuseumi-raamatukogu, kus käisime (tõsi, vist Kozlovo omal oli koridoris), koolimajades jne. Lihtsalt peldikut ei ole siseruumidesse ettenähtud ja kõik. Peldiku kohta tuletas aga Kaarel meelde järgmise luuletuse:
“On ilmas palju asju
mis imestamist väärib,
ma Venemaal nägin peldikut,
mis sita ära määrib”.
mis imestamist väärib,
ma Venemaal nägin peldikut,
mis sita ära määrib”.
Alumises peldikus on minu päikeseprillid:)
Ja nii ongi. Kui hotell välja arvata, siis peldik tähendab auku maa sees, mis iseenesest oleks täiesti OK – olen ju harjunud maakodude ja Karlova või Kalamaja majade kuivkäimlatega, ja pole seal hullu midagi, aga just see istumise, ehk mitteistumise süsteem teeb asjaajamise keerukamaks. Nimelt on nad ehitatud nõnda, et seal saab ainult kükitada, istumiseks on see lootusetult liiga madal ja auk asub kuskil keskel (vt alumine pilt) ja on ka väiksevõitu. Ja selgub ka, et täpsuslaskmine pole just mu/meie tugevaim külg, nii et eelistan võimalikusel pigem põõsaaluseid. Ja rongides olid ka “õige” kõrgusega WC prilllaulale tehtud jalgade jaoks sobivad kohad – huvitav, kas nad tõesti oma kodudes ronivad ka jalgupidi prilllauale?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar