15. 07. 2008 – teisipäev: Kadri läheb ära ja meil on PIDU Jeremejevskojes

Kadri sõidab täna ära, meile on aga ettenähtud 13 kilomeetrit eemal asuva asula raamatukogu-muuseumi külastamine.
Bussipeatuses ootab meid särav ja naerda rõkkav delegatsioon, raamatukoguhoidja Olga Mihhailovna, kultuuritöötaja Tatjana Ivanovna ja teised. Kohe juhatatakse meid lauda, mis on kaetud mitut sorti pirukatega, mida maitsesid sama head kui välja näevad, nii et taas toidupildid -



Teised lähevad vanakraami joonistama, mina saan aga jutu peale Tatjana Ivanovnaga, kes minu Karjala laulu- ja jutuhuvi peale kohe sädelavalt paar numbrit esitab. Ta sattub sellest nii hoogu, et käib korra ära ja naastes on temaga kaasas karmoška mees: kahekesi koos teevad nad vägeva esituse ja saan selle kõik korralikult lindile. Hoovi peal kohtame juhuslikult Maksimkat, Tatjana Ivanovna armees viibiva poja Saša sõpra ja Olga Mihhailovna sugulast, kellel on äge punane külgkorviga motikas. Küsin muuseas, et kuidas siis on tänapäeval armeeteenistus, olen kuulnud igasuguseid jutte. Nende sõnul olevat see täiesti normaalne, ent võib-olla on Sašal ka vedanud? Andrese sõnul pidi olema NORMAALNE inimkadu 100-st mehest 1-2 surmasaamine, millest üle alles hakakse uurima, ega midagi lahti pole. Ent võib-olla on see siiski analoogse pädevusega info, nagu "Narvas söövad inimesed kasse ja rotte"? Maksimka ja Tatjanaga sõidame naaberkülla veel ühte lauluteadjat lindistama, temagi laulis ja mängis karmoškat. Saan ka selle pererahvaga hästi hea kontakti, linnas elav tütar on suveks maale ema juurde tulnud, kingib mulle lahkelt mälestuseks puukarbikese, millel omatehtud pildike. Ja kostitavad heldelt.

Maksimka külgkorviga motikas tagasi ja see on ka mõistagi tore kogemus, ei mäletagi, millal niimoodi sai mööda külamaanteed põristada.
Teised on oma joonistused valmis saanud, Andresel purupurjus Vitjaga, kes teda järjekindlalt batjuškaks nimetas, kõik maailmaasjad arutatud 

ja oligi aeg edasi liikuda Olga Mihhailovna kutsel tema poole. Taas ootab meid rikkalikult kaetud laud: suured kuhjad neidsamu pirukaid, salatid, värsked kartulid, ja ohtralt samakat ja koduveini. Sööme-joome, peagi laulujorugi kuuldavale toome: tõepoolest, kui me tahame, et nad meile oma Karjala kultuuri näitaks, miks ei võiks siis me neile midagi vastu pakkuda? Tõsiselt toredad ja lõbusad inimesed, ja hoolimata vastupandamatult heast alkoholist ja selle veidi enam kui mõõdukast tarbimisest, jäi kõik enam-vähem kultuurseks ja väljapeetuks.

Olga ja Sergei:

Olga mees Sergei “Serjoža” tahtis meile kangesti paaripäevast kutsikat kinkida.


Asume naeru lõkerdades kodu poole tuierdama, meile oli kaasa pandud ka pirukaid ja purk mett. Viimase bussi oleme ammu maha maganud ja nõnda ootab meid 13 km jalgsimatk. Viiekesi kõndides ei tundu hääletamine just kuigi mõttekas, hargneda ka taha, ometi peatus poolel teel üks žiguli, kes meid sõbralikult sisse mahutas.

Kodutee:

Andrese ja meie uued sõbrad (paremal)

Selgus, et roolis olnud “venku moodi dressipüks” on tegelikult karjalane (pildil kõige paremal) ja ka tema üks sõber, kes meiega Kozlovos poe ees korra peatudes liitus (keskel). Väga mõnus ja tagantjärgi ekspeditsiooni üks toredamaid, ja samas ka materjali kogumise mõttes sisukamaid päevi, täis erinevaid üllatusi, mis saabusid just kõige ootamatul ja oodatumal hetkel.