13. 07. 2008 – pühapäev: jumalateenistus ja häda nende parmuhammustustega

Eile kutsus festivalil olnud Moskva kultuuriministeeriumi natšalnik meid ilmtingimata jumalateenistusele, seda teemegi, sest sellised kasulikud tutvused kuluvad ikka ära. 

Saan hommikusest jumalateenistuselt jällegi häid hetki seeriast “vene külaelu”. Väike kirikuhoone, ajutine, kuni see päris "hram" valmib, umbes keskmise toa suurusega on paksult rahvast täis. Filmin, üritades näida võimalikult silmatorkamatu, teenistus jätkub, üks kassett läbi, pool teist, metsik õhupuudus, kuidas küll need vanakesed vastu peavad? Peangi vastu 1,5 tundi, ehk ainult pool kogupikkusest. Eile festivalil heleda häälega kaasalaulnud "provoslavnaja deevotška" silmist voolavad suured pisarad.
Tüüp on tõepoolest nagu 19. sajandi Vene kirjanduse traagiline naiskangelanna (foto: Eeva-Kirke): imeilus, kuid raudsete põhimõtetega kättesaamatu kaunitar, kellesse armuvad õnnetult kõik mehed, kellega tal silmside tekib. Ent võimalik, et linna tagasi jõudes (tegu oli, nagu enamike suviste külaelanike puhul, datšniku – suvitajaga), viskab ta oma räti ja maani undruku kus kurat, paneb ta selga kitsad teksad, litritega nabapluusi ja läheb sõpradega mõnda kaubanduskeskusesse hängima.
Ajame pärast seda juttu sarmika Moskva natšalniku Dmitriga, kes kingib mulle CD kasakafolgiga, mis eilse festivali lõpuotsas automakist mängis ja mida kiitsin. Kadri on veidi pettunud, et ei kutsutagi meid kuhugi sööma-jooma, niisiis teeme seda vana kiriku varemete trepil.
Seni oleme pigem otsinud etnograafilist materjali kodutänavast eemal, sel pealelõunal otsustame seda teha oma külas, Bašenkos. Küla koosneb tegelikult ainult ühest tänavast, nagu ka teised Karjala (ja ka Vene) külad, samas kui kõik majad Eesti hajaküla moodi laiali jaotada, poleks see sugugi nii väike. Mina, Andres, Kaarel ja Kairi teeme asja “soome-näoga-tädi” poole, nime poolest Zoja Aleksandrovna Turičeva, suur Karjala aktivist.

Mina ei tea, kas suurest palavusest või sellest, et olen paksult täis ilgeid jurakaid parmuhammustusi, tunnen, kuidas pilt hakkab vaikselt tasku minema, kuidas ma ka ei püüaks kuidagi “positiivselt” mõelda ja mitte viriseda, aga inimene on ses mõttes paraku füüsiline loom. Poisid talutavad mu koju, kus põõnab õndsat imikuund ka Kadri Viires. Kuulen läbi une äikest ja Kairi seletamist teemal “äikesega on niiiiiii lahe ujuda”. Võib-olla tõesti, igatahes kindlalt on tore ujuda paksus udus, mida teeme pärastpoole hilisel õhtutunnil.