14. 07. 2008 – esmaspäev: Karjala külades ja erinevad kulinaarsed elamused

Olin õhtul teinud oma ilgetele parmuhammustuslarakatele viinakompressi: teipinud viinaga immutatud vatid jalgade külge, ja tundub, et sellest on abi.
Tänane päev möödub Kadriga mööda Bašenkosse viivat metsmaasikapeenardega ääristatud külateed edasi minnes ja järgnevaid külakesi uurides.

Pildikesed autolavka saabumisest:


Juba esimeses külakeses (nimi: ...?) näkkab meil lõpuks ometi Karjala pirukaga. Oleme sellest nii vaimustuses, et klõpsime perenaise hämmelduseks-rõõmuks terve hulga pilte, küll kahetseb, et tal ainult üks järel on. Küll on hea ja maitsev pärast väikest matka. Kõrvale rammusat kitsepiima.

Järgnevalt edaspidi meie kambas koleduse sünonüümiks muutunud Ososje külake. Ei taha küll midagi paha öelda, aga võrreldes Karjala nunnu-külade ja tänavatega on see Vene kolhoosikeskusest külake paras peldik. Kuna tee sinna on omajagu pikk, ostame külapoest kosutuseks külma õlut ja kalamarja – on alles täna kohalike delikatesside päev.

Ja vene õlu maitseb igati hea (pilt: Kadri). Kodus, Eestis ei joo meist enamik nii palju, aga ekspeditsioon on teine asi, siin kulub õlu ära igal võimalikul puhkehetkel, tõsi: esimesel kümnel päeval Karjala külades on neid rohkem möödaminnes, vantsid kilomeetrit viis, ja siis istud korra maha ja lähed jälle edasi.
Ja taas sattusime jutule – tänu Kadrile, värvikate tegelastega. Asi on selles, et nende puhul jutule saamisest ei oleks piisanud minu hädisemast vene keele oskusest, vaid nad vajasid akna taga pikemat moosimist. Eriti peremees oli tõsiselt terane tüüp, saan niimoodi “tšutt-tšutt” filmides ka enamiku ta tekstist lindile ja ühtlasi ka senise suurima komplimendi oma keeleoskusele. Nimelt väitis ta, et mina räägin vene keelt halvasti ja Kadri (kes oskab vene keelt minu meelest täiesti vabalt!) NATUKENE paremini. Siin pakutakse meile pannkooki, kodust mett, mis nägi välja nii isuäratav, et peremees naeris ja ütles, et oma nägu oleksin ma pidanud filmima, kui seda meekaussi nägin. 

Võib tunduda pisut ebaintelligentsena nii palju maitsvast toidust rääkimine? - oh, ja see on alles algus. Aga ei! Uskuge mind, pärast kilomeetrite pikkust matkamist omandavad sellised 'väikesed' põhivajadused hiiglama suure tähtsuse, millest ei pruugi aru saada, kui kodus oled. Peale selle on hoole ja armastusega tehtud ja pakutud roog alati midagi enamat kui lihtsalt toit.

Ja kirsikeseks tordi peale sahmakas omatehtud meeviina – oi, kui maitsev. Muide, kordagi nende päevade jooksul polnud kokkupuutunud joodikutega, ka peremees ise ütles, et pole joonud juba 12 aastat ja samakat teeb vaid külalistele pakkumiseks, muuseumi moodi laimatult korras kodu kinnitas seda, ja tore on, sest see maitses tõesti nagu puhas kuld.

Peremees juhatab meid jõekese äärde (pilt: Kadri) – sellesama, mis ka meie külakesest läbi voolab. Küll on mõnus kasvõi korraks kogu ligedus ja higi maha saada. Imeline õhtuvalgus, saan ilusaid katteplaane külakesest.

Tagasi saame häälega – kinni peab juba esimene auto. Üldse Venemaal on väga lihtne hääletada. Paljudel juhtudel peavad juhid ise kinni, ei lasta ennast ka häirida teelolijate arvukusest: meid Kadriga võttis peale auto, kus juba oli kolm inimest koos asjadega. Niimoodi hääletada ei saa kuskil Euroopas, sh Eestis.

Pesen pead üle mitme päeva. Elu on siin ikka väga mõnus ja lihtne: sauna teeme 11 päeva jooksul kolm korda, ja poleks olnud ka mahti rohkemaks (sellele järgnevat aega arvestadas on seda väga palju), ülejäänud pesemine on lihtsalt jões ujumine – JA TOIMIB! Väidetavalt küll leidis Andrese ja Kairi vahel aset järgmine dialoog:
A: Ma haisen.
K: Mina ka!
A: Nuusutame!!
Ja kairilikult jätkades: tegelikult ei ole häda midagi.