Malo-Kozlovo asub kohe Kozlovo külje all
Sinna läheme kolmekesi: mina, Kadri ja Kairi, kus meid hakatuseks maitsva võiseenesupiga kostitatakse, juttudest karjalaste elust-olust rääkimata. Mulle kangesti meeldivad need lihtsad ja soojad maainimesed, kes lahkesti, kuid mitte pealetükkivalt meid kostitavad sellega mis on ja on selle üle ise nii rõõmsad nagu oleksime kauaoodatud külalised.
Võtan esimest korda videokaamera välja (pilt: Kadri Viires), seni olen ahnelt ja valimatult pilte klõpsinud - hankisin endale just vahetult enne reisi uue fotoka ja õpin seda tundma. Filmimisega on aga selline lugu, et on kaks võimalust: kas filmid täiesti avalikult, hoiad ilusasti viewfinderit silma juures, kadreerid kena kaadri jne, kuid saad palju kehvemat teksti või filmid niimoodi “natuke-natuke – tšutt-tšutt” kõrvalt, olles ise filmitavaga pidevas konktaktis, et ta ei muutuks objektiks, kellelt etnograafilist materjali saada, vaid jääks inimeseks, kellele vaatad päriselt otsa, mitte läbi kaamera. Nii lased vestlusel omasoodu kujuneda, ja püüad isegi filmimise ära unustada ning inimene kõneleb nagu aparaati polekski seal. Miinus on jälle see, et kaader tuleb nagu tuleb, õnneks saab küladest palju katteplaane ja loodan, et mängib välja.
Järgmisena saame jutule kahe naabritädiga, jäime kuidagi sinna hoovi peale edasi passima.
Eriti vinge on 1920. aastal sündinud baba Maša (pildil paremal), tegus ja krapsakas mutt, mõtte poolest erk ja igavene väänik. Hakkab toimima meie tiimitöö: üks meist on näiteks see, kes loob inimesega esimese kontakti, teine asub teda või mingit ta vana potsikut joonistama, kolmas aga ajab niisama juttu, et inimene igavusest minema ei kõnniks. Ajan baba Mašaga hea tunnikese juttu, millest suurem osa ka lindile jääb. Ise ka imestan, kuidas ma oma olematu vene keelega kõik asjad räägitud saan. Vene keelt olen (nagu suurem osa mu põlvkonnast) koolis õppinud nõnda, et mul on elu lõpuni meeles Puškini “Talveõhtu”, aga kuidas grammatiliselt korrektselt teed küsida, ei tea. Ent tuleb välja, et aru on võimalik saada ka grammatiliselt mittekorrektsest keelest, tundmatud sõnad saab üle küsida ja need tehakse sulle tuttavateks, ja lõpuks kuigi oled mõelnud, et su keeleoskus on olematu, avastad, et oled terve ilma asjad läbi arutanud. Karjalaste puhul on abiks ka see, et kui nad oma keeles väga aeglaselt räägivad, on võimalik peaaegu kõigest aru saada. Nii me siis kõnelemegi eesti-karjala-vene segakeeles.
Õhtupoolikul koju jõudes käime jõekeses ujumas ja perenaise penikest jalutamas.
Belka on väike armas koeranääps, kelle elu sellisel kujul, millega ta enam-vähem rahul oleks, koosneks kahest tegevusest: mööda ilma ringi tuuseldamisest ja kogu ülejäänud aja perenaise jalgade eest diivanipadjakesel lesimisest. Ta on erakordselt suure hellusevajadusega loomake. Paraku perenaine sellele ei vasta, ja nii on enamiku aja üksinda hoovis ketis oleva peni närvid krussis. Vaid siis, kui tal lasta natukene vabalt ringi joosta ja teda tükk aega mudida, muutub ta kuidagi koeramaks, isegi teeb mõned mehised haugatused. Ühel õhtul jõe ääres murdis ta koguni elegantse kraksatusega muti maha ja mängis sellega tükk aega. Perenaine käib temaga aeg-ajalt jalutamas küll, aga see vastab vaid murdosa ulatuses sellele elule, mille üle peni rõõmus oleks.
Õhtune festival
Tähistatakse seda, et külakeses löökehituse korras valmiva pühakoja ehitus edeneb hästi.
Vana pühakoda on varemetes, tegu vägeva ehitusega, nagu antiikaja tempel.
Üritus ise on omamoodi kompott religioonist ja militaarsusest. Ehkki ideeliselt ei tohiks olla ühel pistmist teisega, tundub, et üks on pandud teenima teist ja mõlemad võimu.
Festivaliplats on kaunilt erinevate Venemaa piirkondade lippudega dekoreeritud. Peab ikka olema tõesti suur NL-i nostalgia, et panna sinna hulka punalipp. Ei kujuta hästi ette, et mõnel Eesti üritusel lehviks kõrvuti näiteks Eesti, Tallinna, Pärnu, Tartu jt lippidega ka ENSV oma.
Platsi kaunistamisel küsib üks sõjaväelane, kustkohast meie oleme.
Kadri vastab: me oleme kunstnikud Kunstiakadeemiast...Tallinnast. Olen üllatunud, et nii siin kui edaspidi ei lähe kordagi jutt eriti sellele õnnetule pronkssõdurile, ehkki antud juhul on kontekst selleks isegi omamoodi sobilik. Minu ainus kokkupuude piirdub meie perenaise vahendusega, kellelt küsiti, et miks ta neid eestlase-rajakaid majutab, vaata, mis nad meie pronksõduriga tegid. Ega nemad seda ära ei viinud, vastas ta. Tõsi ta on. Peamised vihjed tulevad läbi lillede, kuid need viitavad sellisele üleüldiselt halbadele suhetele Eesti ja Venemaa vahel, ja alati taandub lause teine pool sellele, et inimlikul tasandil võib ikka hästi läbi saada ja jälle õigus. Lihtne oleks sellel parempoolsel päästemehest sõduril mõelda halvasti Eestist kui millestki üldisest, ent jube raske oleks tal nõnda suhtuda konkreetsesse tema vastas seisvasse Kadrisse.
Siin näitab toosama päästeüksuse tipptegija erinevaid võitluskunsti trikke, mis on oma kohatises läbinähtavuses päris armsad. Lapsed olid igal juhul vaimustuses ja proovisid pärast nähtut ka omal käel järgi. (Foto: Eeva-Kirke)
Päris õhtul vaatame filmi kiriku valmimisest, Vene kirik ei ole just vaene institutsioon, siiski põhineb ehitamisel päris palju siiral entusiasmil ja vabatahtlikkusel. Kadri, meie grupijuht tutvustab meid kohalolnud külainimestele, see on meie jaoks väga kasulik, et inimesed ikka tõesti teaksid, et oleme süütute kavatsustega "hudoošnikud", kes koguvad etnograafilist materjali, mitte näiteks ikoonivargad (milline teema on siin samuti aktuaalne).
Veel paar külaelu pilti:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar