25. 07. 2008 – reede – Toropetzis kohtume ülejäänud grupiga ja ööbimine Požnjas jõe ääres

Lahkume Andreapolisest Toropetzi suunas, mis on meie järgmine sihtpunkt ja meie A-s viibimise ajal Firovo kandis olnud kolmikuga (Andres, Marje, Üllo) kohtumispaik. Kohtumegi, ja juba rongis, puhtjuhuslikult satume samasse vagunisse. Toropetzis, milles kava järgi oleksime pidanud mõnda aega viibima, selgub meie kõigi suureks rõõmuks, et programmi pole, nõnda saame omapäi mööda külakesi uitada.


Niisiis pärast mõnetunnist lesimist vaksali taga oleval Lenini pargis

sõidame Požnjasse, see on koht, mis jääb teepeale meie järgmisele sihtpunktile: eesti küladele Nekrašovole ja Zakrutšele. Kui järele mõelda, siis sellist tõsist vedelmist ei ole olnud sugugi palju, ainult murdosa kogu ekspeditsioonist, aga kuidagi viimaste päevade organiseeritus ja tänane tundide pikkune pargis lesimine, mis väsitab rohkem kui mistahes rassimine, viivad tuju alla. Kirke on sellises meeleolus, et saadab kodustele sõnumi: oleme Lenini perse vasakus kannikas ja üritab tujutõstmiseks Annekest tantsule rebida.

Požnjas leiamegi ühe jõekäärukese, mis on juba asustatud kohalike jõnglastega.

 

Magame lahtise taeva all. Oleme kõik koos, kui reisi esimesed päevad Tveris välja arvata, ja sellega käib kaasas mingi teistmoodi energia/meeleolu kui seni, ja ma kuidagi ei suuda ennast täna sellesse lülitada. Vesi on ka must ega kutsu ujuma, kuigi ilm on palav; köhin ikka, kuigi Kirke on teinud mulle köha ja kõige muu paha vastast massaazhi - ühesõnaga, üks häda ja viletsus :) Väike pikantsus ka: jõudsin vaevalt pikali heita ja enda seisukorda vaagida, kui tunnen enda jalutsis hirmsat siputamist, erinevalt Kirkest, sain mina kohe aru, millega tegu, asjaosalistest endist rääkimata :)