Mina 'kaitsevärvides' Kozlovo raamatukogu-muuseumi trepil
Sama päeva õhtul saame teise Karjala laksaka: läheme mööda külateed jalutama ning avastame lähikonnas ühe armsa asumi, kus saame jutu peale ühe temperamentse naisterahvaga.
Inimene peab ikka kõiksel ajal kaunis olema: tavalisel argipäeva õhtul on tal silmad kaunilt helesiniseks võõbatud, mis sobib hästi kokku ta kleidiga. Vaikne ja tagasihoidlik pole ka tema mees (selgus, et meie perenaise üks vendadest), jube tore paar, kes tülitsevad ja lepivad lakkamatult.
Maitseme imehead rabarberimoosi ja teed. Huvitav küll, aga nii siin kui ka edaspidi kogu reisi jooksul ei pakuta meile üheski kohas taimeteed, vaid ainult ‘kallist’ pakiteed, mida viisakalt ühte pakki vähemasti kahes kui mitte kolmes tassis solgutame. Ei tea, kas mugavus või laiskus? Ainsat taimeteed saame endakorjatud heintest: naistepuna põllult ning piparmünti pätsame ühel korral edasipdi paar lehte ühest koduaiakesest.
Kodu oli neil imeilus ja maitsekalt sisustatud, nagu muuseum. Sedasama võib öelda ka enamike ülejäänud Karjala majapidamiste kohta: pruunid laudpõrandad, helesinised seinad ja laed. Seintel vanad pildid, ikooninurgake. Põrandal kirjud kaltsuvaibad. Kui telekat/raadiot ei oleks, võiks arvata vabalt, et oled kuskil 19. sajandis. Klõpsin sellest ja pererahvast hunniku (nunnu)pilte.
Koju jõudes suitsusauna.
Meie üks grupiliige, Kirke, jääb sellest toredusest täna ilma, sest ta on haige. Küll saab talle aga osaks “õnn” olla paar tundi voodit-pidi kõigutatud perenaise poolt, kes samal ajal kui vaene suikumise-ärkveloleku piiri peal olev Kirke lihtsalt rahus magada tahtis, talle Karjala laule laulis. Kas keegi on lugenud Stephen Kingi romaani “Misery”?
Teine grupp läheb maha Lihoslavis, meie sõidame edasi Spirovoni, kust saame peagi edasi Kozlovosse.
Bussipeatus on paksult rahvast täis ja kui buss ette jõuab, on ka see piisavalt pungil, ometi mahume ka meie oma suurte seljakottidega kuuekesi peale: see pisike buss oli nagu kummist!
Ööbimise osas ei ole midagi kindlat, kellegagi olla küll räägitud, nii et alguses juhtatakse meid koolimajja: see on nendel ekspeditsioonidel tavaline ööbimispaik, millel omad eelised (saab näiteks soovi korral kohalikust elust ‘puhata’) ja puudused (ei näe kohalikku elu nii lähedalt). Ise eelistan näha nii palju kui võimalik, kohalikku elu ja sestap olen päris rõõmus, kui selgus, et meid majutatakse ikkagi ühes kodus eemal külakesesse, Bašenkosse Valentina Vassiljevna majapidamisesse.
Bussipeatus on paksult rahvast täis ja kui buss ette jõuab, on ka see piisavalt pungil, ometi mahume ka meie oma suurte seljakottidega kuuekesi peale: see pisike buss oli nagu kummist!
Ööbimise osas ei ole midagi kindlat, kellegagi olla küll räägitud, nii et alguses juhtatakse meid koolimajja: see on nendel ekspeditsioonidel tavaline ööbimispaik, millel omad eelised (saab näiteks soovi korral kohalikust elust ‘puhata’) ja puudused (ei näe kohalikku elu nii lähedalt). Ise eelistan näha nii palju kui võimalik, kohalikku elu ja sestap olen päris rõõmus, kui selgus, et meid majutatakse ikkagi ühes kodus eemal külakesesse, Bašenkosse Valentina Vassiljevna majapidamisesse.
Valentina Vassiljevna (pilt: Eeva-Kirke) on 50-60 aasta vahepeal, muidu väga vahva ja tragi Karjala naine, kuid kellel on üks jube suur ja tüütu kiiks: inimest terve söömaaja jooksul kiusata sellega, et rääkida nõudlikul, peaaegu etteheitval toonil ei millestki muust kui et “miks sa ei söö, tõstan juurde jne jne”, sõltumata sellest, kas sööd või mitte.
Õnneks või kahjuks on kümme päev piisavalt suur hulk aega, et inimesest mingi pilt saada. Teisalt jälle sellise väheke tüütu ja napaka kuju olemasolu tekitas suuremat grupitunnet. Tüüpiline vestlus söögilauas:
V.V: Aga miks sa (seda või toda) ei söö?
Mina (või kes iganes meist): (Issake, ma söön juba teist portsu!) Aitäh, ma just võtsin.
V.V: Tõstan veel juurde?
Mina: Ei-ei, aitäh (ma olen tõesti täiesti lõhkemiseni täis ja pealegi tahan rahus süüa).
V.V: Mis “aitäh”! Tõstan juurde!
Mina: Aitäh, tõesti on väga-väga maitsev, aga ei jaksa rohkem.
V.V: Noo mida? Tõstan juurde, proovi veel seda ja toda.
Jne. jne. Ühesõnaga, jube tüütu, sest see saadab kõigil kümnel päeval kõiki meie sööminguid, ja ei ole vahet, kas vastata kindlal häälel karmilt või halisedes. Ja samal ajal oled ikkagi külas: pead jääma viisakaks. Sestap ei kurvasta, kui selgub, et perenaine ise elab meie majasoleku ajal mujal oma meessõbra Ivani juures, ja käib meile hommikuti ja õhtuti süüa tegemas. Mingil kummalisel põhjusel ma meeldin perenaisele kangesti: kutsub mind veelkord külla, kasvõi üksi võin tulla, ilma teisteta, jään omalt poolt nii palju kui suudan, viisakaks, aga tunnen ebamugavust, sest sümpaatia pole sugugi vastastikkune. Tal on seinal nooruspõlvepildid, kummalised on need: suu naerab, aga silmad on tõsised. Lastepildid samamoodi.
Mina (või kes iganes meist): (Issake, ma söön juba teist portsu!) Aitäh, ma just võtsin.
V.V: Tõstan veel juurde?
Mina: Ei-ei, aitäh (ma olen tõesti täiesti lõhkemiseni täis ja pealegi tahan rahus süüa).
V.V: Mis “aitäh”! Tõstan juurde!
Mina: Aitäh, tõesti on väga-väga maitsev, aga ei jaksa rohkem.
V.V: Noo mida? Tõstan juurde, proovi veel seda ja toda.
Jne. jne. Ühesõnaga, jube tüütu, sest see saadab kõigil kümnel päeval kõiki meie sööminguid, ja ei ole vahet, kas vastata kindlal häälel karmilt või halisedes. Ja samal ajal oled ikkagi külas: pead jääma viisakaks. Sestap ei kurvasta, kui selgub, et perenaine ise elab meie majasoleku ajal mujal oma meessõbra Ivani juures, ja käib meile hommikuti ja õhtuti süüa tegemas. Mingil kummalisel põhjusel ma meeldin perenaisele kangesti: kutsub mind veelkord külla, kasvõi üksi võin tulla, ilma teisteta, jään omalt poolt nii palju kui suudan, viisakaks, aga tunnen ebamugavust, sest sümpaatia pole sugugi vastastikkune. Tal on seinal nooruspõlvepildid, kummalised on need: suu naerab, aga silmad on tõsised. Lastepildid samamoodi.
Sama päeva õhtul saame teise Karjala laksaka: läheme mööda külateed jalutama ning avastame lähikonnas ühe armsa asumi, kus saame jutu peale ühe temperamentse naisterahvaga.
Inimene peab ikka kõiksel ajal kaunis olema: tavalisel argipäeva õhtul on tal silmad kaunilt helesiniseks võõbatud, mis sobib hästi kokku ta kleidiga. Vaikne ja tagasihoidlik pole ka tema mees (selgus, et meie perenaise üks vendadest), jube tore paar, kes tülitsevad ja lepivad lakkamatult.
Maitseme imehead rabarberimoosi ja teed. Huvitav küll, aga nii siin kui ka edaspidi kogu reisi jooksul ei pakuta meile üheski kohas taimeteed, vaid ainult ‘kallist’ pakiteed, mida viisakalt ühte pakki vähemasti kahes kui mitte kolmes tassis solgutame. Ei tea, kas mugavus või laiskus? Ainsat taimeteed saame endakorjatud heintest: naistepuna põllult ning piparmünti pätsame ühel korral edasipdi paar lehte ühest koduaiakesest.
Kodu oli neil imeilus ja maitsekalt sisustatud, nagu muuseum. Sedasama võib öelda ka enamike ülejäänud Karjala majapidamiste kohta: pruunid laudpõrandad, helesinised seinad ja laed. Seintel vanad pildid, ikooninurgake. Põrandal kirjud kaltsuvaibad. Kui telekat/raadiot ei oleks, võiks arvata vabalt, et oled kuskil 19. sajandis. Klõpsin sellest ja pererahvast hunniku (nunnu)pilte.
Koju jõudes suitsusauna.
Meie üks grupiliige, Kirke, jääb sellest toredusest täna ilma, sest ta on haige. Küll saab talle aga osaks “õnn” olla paar tundi voodit-pidi kõigutatud perenaise poolt, kes samal ajal kui vaene suikumise-ärkveloleku piiri peal olev Kirke lihtsalt rahus magada tahtis, talle Karjala laule laulis. Kas keegi on lugenud Stephen Kingi romaani “Misery”?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar