Kirke tšillib
Andres ja Belka
Kairi (keda kõik karjalased üksmeelselt Koira'ks hääldasid) ja Belka
Puhkehetk maja ees
Kaarel ja Andres lähevad kalale
ja meie Kirkega asume sauna kütma.
Paberi abita ja kõigest kahe tikuga õnnestubki tuli otsa saada - urbaniseerunud linnatšikkide kohta pole paha. Suitsusauna süsteemi ei tunne me kumbki, sestap oleme rõõmsad, et sauna maha ei põleta ja saame selle kogunisti ka piisavalt soojaks. Puude juurdepanemine on paras tegu, sest kütmise ajal on õhk vingugaasist nii paks, et matab hinge ja silmanägemist. Avastan nipi, et kui kükitada, siis on mõni sekund ruumis viibida taluvuse piirides. Perenaine on vahepeal asunud pidulikku õhtusööki valmistama. Loodan ikka kogu aeg, et ehk viskab taeva selgemaks, aga järjest hallimaks muutus. Õhtusöök saab valmis. Täna on perenaine kuidagi teistmoodi, ta on endale uhke kostüümi selga pannud ja juustesse sädelevaid litreid. Peagi selgub ka põhjus: talle on tulemas veel külalised ja riburadapidi asub sisse sadama erinevas joobeastmes sugulasi ja muidu külajoodikuid. Kui muidu polnud meil senini ühtki halba inimkogemust, siis nüüd selle koosluse peale, kes tuppa valgus, tekkib küll õudne tunne. Natuke enne õhtusööki trehvasin Belkat jalutades maja eest üht kogukat meeskülalist, kes varjamatu innukusega ligi tikkus. Noh, vähemasti oleme näinud ära ka külaelu muu poole. Selge see, et kui viibid kohapeal piiratud aja ja puutud inimestega kokku mõnede tundide ulatuses, tunduvad nad kõik väga toredad ja meeldivad. Võib-olla oleksin ka ma ka meie perenaise kohta ainult ja ainult head kirjutanud, kui kokkupuude oleks piirdunud ühe õhtusöögiga? Ning tema ülevoolavat “tõstan sööki juurde?!” pidanud lahkuseks, mitte pealetükkivuseks? Lasime sellest veidi õõvastavast inimkooslusest jalga, õue “pildistama”: selleks hetkeks on hakanud juba kõvasti vihma sadama ja müristama. Ent ikka parem kui toas. Andres, va parmu-magnet, jääb tuppa, ent meie lahkumine oli siiski tark tegu, sest sedamaid vajus “pidu” laiali perenaise meessõbra Ivani koju. Tagasi jõudes ootas meid Andres vaid ühe parmuga, kes lähemal vaatlusel ei olnudki parm, vaid NL’i kuues mees orienteerumises ja meie “soome-näoga-tädi” vend Vassili Turičev (pildil all vasakul).
Alguses mõjub tüüp meeldiva kontrastina: tasaselt kõnelev ja oma pilte näitav tõsine mees, rääkis karjala-soome-vene segakeeles oma saavutustest ja nõnda edasi, mis tundide möödudes siiski jube tüütuks muutus. Lisaks on tal vastik komme väsimatult oma seebikaga meist välguga pilte klõpsida - nii grupipilte kui ükshaaval. Üleval ongi siis stiilinäide ühest grupipildist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar