22. 07. 2008 – teisipäev: võileib sööklast 45 minutiga, kohtumine vene vanainimestega, kelle esivanemad olid eestlased ja sõit mööda olematuid teid

Täna saame ägeda teeninduskogemuse sööklast, kust võileiva saan kätte 45-minutiga ning sooja toidu jaoks vajalikud noad-kahvlid veerand tundi peale söögi laekumist. Venemaal pole mõtet selliste asjade peale närvi minna. Kadri rääkis oma kogemusest postkontoris, kus ta teenindaja "tülitamise" pärast kõvasti pragada sai, et kas tal tõesti pole viisakuseraasugi, ei näe, et teine inimene on "hõivatud" (kaasmüüjaga vestlemisega). Nalja sai, kui Anneke haaras sealtsamast letist õuna, et midagigi, mida kohe saab. Ent müüja rebis talt selle käes, ja kadus koos sellega kümneks minutiks kööki. Tagasi tulles oli õun ilusti taldriku peale tükkideks lõigatud. Kohati ajas kogu see asi muidugi naerma ka, ent häda oli selles, et meil on aja peale kohtume kohalike eesti päritolu inimestega ning pole aega nendega seal tembutada.

Andreapoli eesti päritolu inimeste esiaktivist Anton Aleksandrovitš Solames

Kohtumisel filmin poolteist tundi tema hirmus segast ja igavat kõnet. Õnneks saan sealt ka huvitavaid ja toredaid kaadreid inimeste nägudest.


Näiteks on seal ka üks üle 90-aastane veteran, kes mulle lahkelt kaamerasse teatas, kuidas nemad tulid meid 44-l vabastama ja kuidas neid kui okupante koheldi. Eks ta ole tõesti tõsi, kui tema vaatenurgast vaadata. Üldse on Vene eestlased (nagu ka Karjalased) oma kodumaale väga lojaalsed. Ja miks see peakski teisiti olema? Sama ootame ju ka põhimõtteliselt Eestis elavatelt venelastelt. 

Järgnevalt sõidame eesti päritolu jahimees Volodja autoga kõigepealt eestlaste surnuaiale. See on võimalikest kohtadest, kuhu olla maetud, ehk üks ilusamaid, mida näinud olen: põliste mändide all järvekese ääres künka peal. Volodja käib seda aeg-ajalt korrastamas, ent õnneks mõõdukalt.

Vene surnuaia stiilinäide: kuna pärislillede eluiga on lühike ja sugulased võivad olla tuhandete kilomeetrite kaugusel, pole kokku hoitud karra ja kunstrooside, -nelkidega. Kohati on vint nii üle keeratud, et päris armas oma stiilipuhtuses.

Siis viib tee meid Volodja esivanemate Taskide maja varemeid vaatama. Eriti toredaks osutub autosõit mööda täiesti võimatuid mülkaid. See loob taas sellise mõnusa olemise ja grupitunde, sest mingil kombel asukoha vahetus ja teine koosseis annab olemises tunda, vähemasti minul. Volodja on vaikne ja ses osas väga eestilik mees, kuid pärast 'vaatamisväärsusega' tutvumist viid meid lahkelt järve äärde ujuma ja kostitab hea-paremaga: sai, leib, juust, soolapekk, tee.


Ujume ühes imelises järvekeses. 21.07 sõnavõtus sai linnakese koledust kirutud, ent looduse pärast võiksin siia küll tagasi tulla!

Mul on küll juba mitmendat päeva olnud köha, aga kuna ujumine on meil ainsaks kergesti kättesaadavaks pesemisvõimaluseks, ei suuda kiusatusele vastu panna. Pealegi olen täna terve päeva esimese poole “oma tervise eest hoolitsenud”: panen jalgsimatkal jalga, et jalad märjaks ei saaks, Volodja nr 47 kummikud, mis kolmekordistab iga sammu energiakulu. Külatee on nii olematu, et kohati tõkestatud puuga. Selle langetamist tahtsin filmida: et näide matka ekstreemsusest või nii, kahjuks lähen lolli peaga puu alt läbi nii viimasel minutil, et puu riivab kukkudes mu jalga. Kukun koos kaameraga maha, mis muuseas ei pudene mul käes ning filmib edasi ja olen kole tige enda peale. Muus osas pole häda midagi.

Õhtul läheme külla ühele teisele Eesti päritolu tädile, esivanemate nime poolest Oja. Tore õhtusöök ja omavahel olemine, materjali osas tüütuvõitu. Oja-järglane ja veel üks teine ‘eestlane’ Elviira on sellised vaiksed tädid, kellega on jube raske vestlust arendada, eesti keelt nad enam ei kõnele, nõnda anname kergesti kiusatusele järele omavahel oma asjadest rääkida, ent tõlgin neile niipalju kui jaksan.

Veini joome viinapitsidest ja harjumusest põhjani, peale soolapekk :) - viskame nalja, et peaks kodus ka hakkama niimoodi veini jooma, et ajad aga terve klaasi endale korraga kurgust alla ja haukad mõne peenema juustu asemel pekki peale, et teeks kodustele sellise peo.

Täna liitub meie seltskonnaga ka Sonja, mis on rõõmuks nii meile, ja eriti Madisele :)