17. 07. 2008 – neljapäev: Nikulina raamatukogus-muuseumis

Jälle bussiga mõniteist kilomeetrit kaugemale. Mul on jube külm ja uni, haigevõitu tunne - vist külmetasin ennast eile koduteel, nii et asutan ennast kohe raamatukokku jõudes riiulite vahele magama. Vastuvõtt on natuke tagasihoidlikum – oleme juba nii ärahellitatud, et ootasime igast kohast pidu ja samakat. Tundsin ennast nii väsinuna, et andsin järgi soovile/aimdusele, et siit külast küll mingit karjalakeelset materjali ei tule, ja tegin ühtedest pasteldest visandi. Siis jälle esimesel võimalusel riiulite vahele vaibarulli kõrvale kerra.
Täisuimast kosutas mind üles väike tee-, juustu-, vorsti- ja kommilauake, nii andsin ühele töötajale siiski teada, et äkki neil on keegi, kes laulab ja karjala keelt kõneleb. Ärkasingi oma magusast unest selle peale, et ongi mingi tädi leitud ja koguni kodus, kes laulab. Uskumatu, ent ehk oli abiks ka kingiks antud Anne Veski plaat? Jällegi tore inimene, kes oma eakaaslastega veel karjala keelt kõneleb, kuid lapsed on juba venekeelsed.

Paar pilti külaelust. Selles Kozlovo külakeses on muide õige mitu poodi, oma kolm-neli tuli neid ära ja kõik asuvad ühel väljakul. Oli koguni majapidamistarvete pood, kust võis osta sõna otseses mõttes kõike: lapsevoodist kirstuni. Näib, et turgu on neil kõigil, sest meiegi käisime mitmes. Külmikuga poest ostsime õlut, mittekülmikuga poest jälle midagi pealehammustamiseks.

Muide, nii müüja kui ostja mõlemad on karjalased, tundsid meid, eestlasi sellest ära, kui raha andes endamisi eestikeelseid numbreid lugesime.