31. 07. 2008 – neljapäev: õhtul Moskva-Tallinn rongi peale

Olin voodikesse jõudnud 5-6 paiku hommikul, sestap polnud hommikul kell 11 sugugi kerge silmi lahti teha, ja vastik hädine haige tunne on peal. Ent tahtsin kangesti meie Tveri-kantseldaja Sergeiga intervjuud teha. Temast kirjutasin ka päevikus eespool: tegu on ühe jube aktiivse ja energilise noormehega, ema poolest eestlane ja kes tahab tulla sügisel TÜ-sse arsti õppima, ja on nii padueestlane, nagu ei tea seda ühegi siinse hulgast. Ehk on asi tõesti selles, et nii nagu lastekodulapsele on tema ükskõik millised kasvõi sopajoodikutest vanemad ideaalsed ja inglisarnased olevased, sest ta ei tea sellest tegelikkusest midagi, siis Sergei jaoks on seda tema esinevamate maa. Ootan põnevusega, mida arvab ta siis, kui ta on Eesti-tegelikkusega, mis on kaugel täiuslikkusest, kokku puutunud.
Kuni rongileminekuni (rong jõuab Moskvast Tveri 20.30, peatumisaeg 1 minut), jalutan Madise ja Sonjaga mööda linna ringi.

Viimased ostud. Hinnad on siin ikka jube odavad. Laon korvi erinevaid hõrgutisi täis: kalamarja, juustu, komme jne jne, ja arve tuleb eesti rahas mingi 150.-

Rongile jõudmine on omaette teema. Mina ei teadnud seda ka, et lõplikult selgub see, mis perroonile rong tuleb, alles viimasel kümnel minutil ja jäin puhtalt laiskusest grupiga passima, ega läinud veel seda kõige viimast õlut tooma.

Kairi võtab veel viimast parmupillist

Selgus, et tulebki end ümber asutada teisele perroonile.jäime rongi ootama kusagil rongi keskele, ent meil oli ühe minuti jooksul vaja jõuda rongi ette otsa, samal ajal kahte inimest, Annekest ja Marjet polnud veel kuskil. Peatumisaeg üks minut.


Ja siis panime ülejäänud, esimese vaguni poole liduma. Madis, Sergei ja Üllo jäid kadunuid otsima. Oi, see oli hirmus jooksmine: matkakott oli nagu tinapomm, üks seljakott lisaks, ja veel kaamerakott, täis kõiki matkatarbeid (millest ekspitsi ajal alati mingi osa oli baaslaagris, Tveris), Venemaalt ostetud hea ja parem, nii et pärast olid tükk aega lihased kanged. Vedas, et rong ootas meid, ja vagunisaatjad ergutasid meid: “pervõi vagon, davai-davai”, sest küllalt ja küllalt on maja jäetud ka jooksjaid.
Tore õhtu rongis ja ööpoolik, joome Andresega kaks pudelit hirmmagusat veini Kagor, ent seda mineraalveega lahjendades teeb see joogi imeheaks, ja ajame niisama juttu. Mõnus ja hubane olemine, peagi liitub Kirke ja toidab meid kalamarja-võileibadega silmamulguni täis – on alles luksus.