16. 07. 2008 – kolmapäev: taas Malo-Kozlovos

Longime tasasel sammul Malo-Kozlovosse, ehk saame baba Maša natuke laulma. Eelmisel kohtumisel oli tal poeg külas, ja Kadri arvates võis ta olla seetõttu vaoshoitum kui ta muidu oleks. Näitan tallel senifilmitud materjali ja tore oli teda näha plikana elavnemas ja spontaanselt kaasalaulmas. Kaarel sai sellest hea klipi, paraku siiski sellega temalt väljapigistatav laulusaak ka piirdus, sest edasi ta ütles, et on kõik unustanud. Mõned laulud siiski luuletuse vormil sain lindile. Poisid lähevad edasi küla peale, meie jääme veel sinna.
Saame veel jutu peale baba Maša sõbranna Mariaga, kes meile oma veidi kurvavõitu elust ja kadunud noorusest. Marial on nimelt lapsi küll, aga nood olid joodikuid, ega käi teda üldse vaatamas. Mašast on ta paarkümmend aastat noorem, ent välja nägi vanem, mida Maša ka mainimata ei jäta.


Marial on seintel, nagu kõikidel karjalastel, noorpõlve pildid ja nagu ikka, on ka tema noorena hästi ilus olnud. Ent vanade puhul on juba näkku kirjutatud elatud elu ja asjaolu, kui õnnelikult on ta osanud seda elada ja milliseid mõtteid on ta mõelnud. Ega baba Mašalgi kerge pole olnud, alles hiljuti on matnud ta oma 62-aastase tütre, kes mustaga raamitud pildil emaga ühevanune näis.
Kairi saab õues joonistades jutule Valentin Ivanovitšiga – kahekordse kõrgharidusega insener, kes olles haiguse kätte mahasuremas, naases oma kodukülla, kuid sai hoopis terveks. 

Jagab meile huvitavaid teooriad karjalaste ajaloost: nimelt olid nad Tveri oblastis üsna pärast seda kui dinosaurused välja surid. Saan ta jutu “tšutt-tšutt” lindile, ja õnneks ta väga vastu ei punni. Väga värvikas tüüp.
Koju jõudes jalutan Belkaga – üritan teda pildistada, ent kuna ta on kogu aeg liikuvas asendis, on mingi mõistliku pildi saamine peaaegu võimatu (v-a häda tegemise ajal). Poisid teevad sauna ja seal arutame tähtsaid elupõhiküsimusi.