Tänase päeva missioon on üles panna Soome-ugri näitust "Veelinnurahvad. Soome-ugri rahvaste portreed". Näituse avamine on soe ja rahvuste vahelist sõprust täis üritus: esineb Eesti-Vene segu pereansambel “Õunake”, kohal on ka kohalik televisoon, Moskvast Eesti kultuuriesindaja: sõnavõtud sellest, et tehku need poliitikud, mida iganes, ent inimesed võivad ikkagi omavahel hästi läbi saada ja tõsi ta on.
Siiatulekust saadik olen tahtnud minna Volga jõkke ujuma, ja kuigi keskklinna silla pealt paistab “plääž”, laidavad kõik kohalikud selle mõtte maha. Sergei targal juhtimisel võtame ette jalutuskäigu kaugemale ja saame kolme-nelja kilomeetri jooksul ülevaate kogu linna arhitektuurist: vanad puumajad, ehitised Stalini-ajast, hruštšovkad, 9-korruselised paneelikad ja lõpuks Volga alamjõele, Tvertzale liginedes kolme-nelja korruselised otsekui Disney multikast välja lõigatud lossid. Jõuan õnneks paar pilti teha, enne kui Sergei karjatades mulle ja mu fotokale peale viskub.
Muidu ilmutab ta terve tee ülevoolavat džentelmenlikkust, igal võimalikul ja võimatul puhul oma abikätt ulatades ja üldse on ta arvamusel, et Venemaa näol on "meiesuguste" jaoks tegemist ühe hirmsa mülkaga, millest mürkmaod on ehk kõige ohutumad ja mille ohtude eest hoiatamine on tema pühaks kohuseks. Oh, kui ta vaid teaks, mida mäletavad 70-te lõpus, 80-te alguses sündinud inimesed temaga võrreldes, oleks ta tunduvalt aupaklikum :) PS. Seda kergelt ennast vabandavat "noh näete nüüd enneolematut eksootikat" kohtun ma veel mitmel pool, kusjuures viidatakse täiesti tavalistele maaelu nähtustele: kuivpeldik, värske lehmapiim jne.
Aga vesi on mõnus küll!
Samal õhtul toimub ka gruppidesse jaotumine: pooled meist lähevad ühte, pooled teise piirkonda. See on mõttekas sellepärast, et suure kambaga väikesele külale peale lennates on oht, et hirmutame inimesed ära, ent mingi maksimum 6-kesi liikudes ja ka siis grupeerudes on just paras kogus. Valin Kadri Viirese-Andres Maaski grupi ega pea seda kahetsema :)
Niisiisis on meie grupis järgmised inimesed: Kadri, Andres, Eeva-Kirke, Kairi, Kaarel ja mina. Sihtpaigaks valime Kozlovo – Kitsekülakese. Teised: Madis Tuuder, Üllo, Nele, Riin, Anne, Marje põrutavad Karjala etnograafilist pärandit koguma Mikšinosse.
Samal õhtul toimub ka gruppidesse jaotumine: pooled meist lähevad ühte, pooled teise piirkonda. See on mõttekas sellepärast, et suure kambaga väikesele külale peale lennates on oht, et hirmutame inimesed ära, ent mingi maksimum 6-kesi liikudes ja ka siis grupeerudes on just paras kogus. Valin Kadri Viirese-Andres Maaski grupi ega pea seda kahetsema :)
Niisiisis on meie grupis järgmised inimesed: Kadri, Andres, Eeva-Kirke, Kairi, Kaarel ja mina. Sihtpaigaks valime Kozlovo – Kitsekülakese. Teised: Madis Tuuder, Üllo, Nele, Riin, Anne, Marje põrutavad Karjala etnograafilist pärandit koguma Mikšinosse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar