Meile ettenähtud programm jätkub Andreapoli ajaloomuuseumi külastamisega (pilt: Sonja). Ma olen jube unine ja kõige meelsamini põõnutaks kusagil riiulite vahel.
Vaene Madis, kelle roll seda teha ei luba ja kes ei saa väga suikuda. Muidu on mõistlik mees see direktor, rääkib sellest, kuidas eesti asunikud kohalikule külaelule hästi mõjuvad ja kuidas nendes piirkonades see siiamaani hästi tunda annab. Tundub, et see Solames, Anton Aleksandrovitš on ikka jube aktiivne: neid peresid, kes Andreapoli kanti kolisid, oli ilmselt kümneid (kui mitte sadu?), ent muuseumis üleval peaasjalikult Solames’i esivanemate fotod kui näited siiaasunud eestlastest.
Õhtul külastame ühe kohaliku ‘kunstniku’, Jefimovi, ateljeed. Viimane kujutab endast ette ühte puust sara, mille ukse kohale on riputatud silt “Salon” – tõeline kunstnikuelu romantika! Ja pildid on ka vastavad, nii et me ei suuda kuidagi naeru pidada. Kingiks saame kaasa valida mitme kasetohust pildi vahel, millele oli pastakaga midagi peale kritseldatud: nii et meil jälle lõbu laialt.
Solames'il oli Madis juba korra varem külas käinud ja teadis, et too on endale vinge kodu teinud ja oligi: toredad pildikesed seinte peale, sauna seinte peal aga kaunid alasti daamid, et “üksi igav saunas poleks olla”, ühesõnaga: kelmikas vana, keda ei jäta ka praeguses kõrges vanuses naiseilu sugugi külmaks. Ja võrreldes Jefimoviga väga stiilsed ja isikupärased joonistused. Muudest kodukaunistuselementidest rääkimata: väike "kaasik" esikunurgas jne.
Ei jõudnud seda väga palju pildistada (pilt: Sonja), sest hea materjali ootuses filmin teda terve selle aja, ja ta igavene suslik ei ütle ilmselt kiusu pärast ühtegi eestikeelset sõna, mida ta teab omajagu. Matule on ta näiteks öelnud täiesti puhtas eesti keeles esimesel õhtul “pane uks kinni, Vene varas tuleb” ja "nii elab Eesti poiss Ants", täna on ta aga ekstra vaoshoitud, räägib küll palju, kuid mittemillestki.
Oskame ka ise ennast hästi kostitada. Tegelikult on uskumatu, kui väikeste vahenditega on võimalik maitsvaid roogasid teha, ja meie ühised õhtusöögid moodustasid kindlasti ühe toredaima osa reisist.
Pelmeenid ja sibulatega võileivad (pilt: Sonja). Muide, sibulad - nii rohelised kui mugulad on siin imemaitsvad ja magusad, ei ole iial nii häid saanud. Krõmpsutame neid mõnuga söögi alla ja peale.
Hilisõhtul läheme Annega linna peale pildistama ja teen terve hunniku “nunnu”-vaateid: sellises õhtuses valguses tulevad (või on see siiski pigem minu viga? ) kõik pildid jube armsad. Andreapol ei ole teab mis ilus linn, nagu olen juba öelnud, ent mul ei ole õnnestunud teda tabada muust küljest, kui armsa ja idüllilise puidust linnana, kus on ka üksikuid moodsaid linnajagusid.
Selle tegin päeval teel ajaloomuuseumisse
