EKA 31. ekspits: Tveri karjalased ja eestlased

Eilne kiire üldpilt külast on olnud paljutõotav, et isegi kui siit mingit materjali ei saa, on see nii tore koht, kus võiks ka niisama olla, ilma et tegevusetus sunniks meelt heitma.

Eestlaste jälgi otsides

Viimasel eestlasel külas

Viimane eestlane Konstantin Tasso on ainus selle küla veel elus puhastverd eestlane, kellelt on lootus ka eestikeelset juttu kuulda. Selles osas läheb meil nii ja naa: oleme jäänud paar aastat hiljaks, mees on praktiliselt kurt ja Matu peab vestlemisel talle kõvasti kõrva karjuma: nii ei tule aga suuremast jutupuhumisest midagi välja ja teeme talle oma sissetungiga pigem tüli kui headmeelt.

Siiski ütleb ta mitu head emakeelset lauset: "mis sa tahad" - Matult, kui sisse astusime, "ei ole vaja" - minu kaamera ja Matu kingituse peale. Ning lõpuks "jumalaga" - vaevalt, et enam kohtume. Viimane eestlane kaob sellest külakesest, asudes tihedasti asustatud venekeelses ruumis, on see paratamatus.

Kuna antud külas elas ka palju lätlasi, leidsime ühe täitsa elusa ja terve lätlase, kes meile lahkesti elust vanal ajal pajatas ja laulis (pilt: Sonja).

Tema sõnul said kõik rahvad omavahel hästi läbi ja pidudel lauldi igaüks omas keeles, teate küll seda laulu:
Mu isamaa armas,
kus sündinud ma,
Sind armastan ma järjest,
ja laulan rõõmuga.
Huvitav oli seda "põlist eesti" laulu venekeelsena kuulda, lätikeelset ta kahjuks enam ei mäletanud. Ühesõnaga, elu vanal ajal tundub nagu mõne usukuulutussekti ajakirja kaanepilt: tiigrikutsud ja kitsekesed rõõmsalt koos aasa peal kepslemas. Ent tõepoolest, elades ühes kitsas ruumis rahumeelselt ja teineteist härimata koos, taandubki kõik inimlikule ja rahvuslik jääb tahaplaanile.

Käime täna natuke Kirkega mööda Vene küla jalutamas, ehkki materjali suurt ei saanud, niisama ajasime paari külainimesega juttu ja pildistame külaelu, aitab see tekitada tunde, justkui teeks midagi kasulikku.
Tänase päeva kõige ägedamaks kogemuseks on aga õhtune minemine Eesti külla. Nimelt selgub, et bussid käivad sinna ülepäeva ja ainus võimalus sinna saada, on hääletada. Pole lugu, tean juba, et Venemaal hääletamine on imelihtne. Kaarel, Kairi ja Kirke lähevad natuke kaugemale, mina, Üllo ja Anne jääme teeristi algusesse, peagi liituvad meiega ka Nele ja Riin. Niisiis viiekesi tee ääres. Võimatu peale saada, kas pole? Ei jõua veel korralikult teemat hargnemisest arendama hakata, kui peabki kinni üks suuremat sorti auto – noo mis suur – tegelikult oli see tavaline džiip. Pressisime ennast viiekesi sisse, lisaks kotid, ja auto sai sellest puupüsti täis. Säravate silmadega ja temperamente autojuht Sergei tahtsis veel korra poe juurde põigata: seal võttis ta peale ka Madise ja Sonja. Nõnda oli meid autos koos autojuhi ja ta naisega üheksa inimest. Ent see ei olnud veel kõik. Kilomeeter maad edasi sõites avastasime järelejäänud kolmiku ja said nemadki peale. Kuidas? Väga lihtne, Kaarel katusele (pilt: Eeva-Kirke)

Ja ülejäänud täitsime kogu vaba ruumi, mis oli: näiteks saab täiesti edukalt istuda ka pagasiruumi osas jne. Sellised imed võivad juhtuda ainult Venemaal, ma ei väsi kordamast, aga Eesti/Euroopa jaoks on kaheksi hääletamine maksimum ja peale võetakse sind üheksal juhul kümnest, kui autojuht on ihuüksi, noh, suurest igavusest, et hääletajaga koos aega veeta. Sergei aga võttis tõesti puhtast headusest, selline tegu tekitab endalgi tulevikus tahtmist kõik maailma hääletajad oma autosse pressida, ka siis kui vihma sajab ja kõigi oma räpaste ja tolmuste kottidega! Igatahes teeb selline kena vahepala meie tuju nii heaks, et mul on kogu eelmise paari päeva vimm kadunud. Üürgame kõvasti eesti laule laulda, Kaarel endiselt katusel, ja olemegi Eesti külas.

Sarmikas Sergei, kes ameti poolest tegutseb orvuks jäänud karupoegade kasvatamisega.

Tuleb välja, et Sergei teab seal kõiki siinseid tüüpe ja eriti Eesti, aga ka Läti päritolu inimesi, nii viibki ta meid Lapini-nimeliste inimeste järeltulijate juurde. Oleme nimelt külakeses, kus on sündinud ja lapsena olnud Leonard Lapin.
Nood eestlaste järeltulijad on tõsised ja asjalikud inimesed, nad on soojad ja sõbralikud, ent mitte mingit pikka juttu.

Perenaine (neiupõlvenimega Lapin, Sergei-pildilt paistab vasakult ka tema poeg Ivan), Pilt: Eeva-Kirke

Peremees (ka Eesti päritolu)

Sergei, kes meid tee pealt peale korjas, läheb poodi viina järele, lauale ilmub sakuska ja värske lehmapiim, ja tähistamegi oma saabumist uude asukohta.
Loodus on siin imekaunis. Kui muidu senise reisi jooksul vaatad kerge kahetsusega neid kole-külasid või -väikelinnu ja mõtled (ise samal ajal oma mõtte üle piinlikkust tundes), kuidas küll seal keegi elada suudab, siis nüüd tunnen, et SIIN võiksin täitsa vabalt elada! Sedasama pidid mõtlema ka need eestlased, kes siia kunagi ümberasusid. Lõunaeestilik kuppelmaastik, hajali olevad majad, armsad puulattidest aiakesed, heinarõugud: pole ime, et tekib kodune tunne.
Toreda üllatusena selgub, et saame öömaja peremehe esivanemate majas, siinsamas külakeses. Luksvärk: majas on elekter, nii saab akusid laadida ja pliit, mida järgnevatel päevadel ohtralt kasutame.

Meie majake: