EKA 31. ekspits: Tveri karjalased ja eestlased

Ekspitsi videod

2008-11-10T20:33:00.012+02:00

Viimane eestlane from Eva Sepping on Vimeo

Kõneleb meie külaskäigust Zakrutšije küla viimase elusoleva eestlase poole.

Päev meie elust Kozlovos from Eva Sepping on Vimeo

Panin selle video kokku ühe päeva jooksul filmitud materjalist
(kui mõned külavaated välja arvata). Minu eesmärk ei olnud tegeleda
poliitikaga, filmisin seda, mida nägin, ja olin isegi sügavalt
üllatunud materjali eripalgelisusest: kõrvuti võivad sõbralikult
eksisteerida niivõrd erinevad nii kultuurilised kui esemelised nähtused.
Või on erinevus kõigest vormiline? - Müstiline Venemaa!

Reisist ja päevikust

2008-08-07T19:10:00.013+03:00

8.07-1.08. 2008 toimus Eesti Kunstiakadeemia 31. ekspeditsioon Soome-ugri rahvaste maale, seekord Tveri oblastisse Venemaale. Nagu kaardilt näha, ei asu see Eestist sugugi kaugel.

Seal elavad 17. sajandil Karjalast ümberasunud karjalased ja 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alguses ümberasunud eestlaste järeltulijad. Reisi mõte oli koguda (joonistada, pildistada, filmida jne) võimalikult palju ja erinevat etnograafilist materjali, sest nii sealsed karjalased kui eestlased on väga kiiresti venestumas: on vaid mõnede aastate küsimus, mil sureb vanem põlvkond, 70+ aastased inimesed, kes veel oma emakeeles suhtlevad, veel võimalik uurida elavat kultuuri: kodudest, mitte muuseumitest.

Eeva-Kirke uurib ühes Karjala kodus pitsi

Karjalaste puhul sellest järgmine põlvkond võib küll keelt osata, kuid omavahel suhtlemisel kasutatakse juba vene keelt. Nõnda on nende kultuur väga kiiresti Vene kultuuri integreerumas.

Reisil pidasime kõik päevikut, kuhu märkisime üles enda jaoks olulisemad inimesed, kohad ja sündmused päevade kaupa. Nii et loodetavasti see koht siin täieneb peagi ka teiste muljete ja piltidega. Loodan ka omalt poolt peagi seda videomaterjaliga täiendada. Soovitan alustada lugemist algusest.

Päevad riburadapidi reas lehe paremas servas (olgu igaks juhuks puust ja punaseks tehtud:)

1.08. 2008 – reede: piiriületus ja tagasi Eestis.

2008-08-05T18:32:00.015+03:00

Piiriületus läks õnneks libedalt. Kontrollija on muhe sell, kes saades oma küsimusele vastuseks, et mis mul kotis on, mustad riided, palus luba seda vaid väljastpoolt katsuda. Vedas mul, sest kartsin kassettide pärast.
- pilt Sonjalt.
Ja ongi otsas see reis. Tunnen ennast täna juba üsna haigena, nüüd ongi paras aeg hakata enda ravimisega tegelema ja seda päevikut siin täitma, kuhu reisi jooksul märkimisväärsed lüngad jäid.

31. 07. 2008 – neljapäev: õhtul Moskva-Tallinn rongi peale

2008-08-05T18:32:00.014+03:00

Olin voodikesse jõudnud 5-6 paiku hommikul, sestap polnud hommikul kell 11 sugugi kerge silmi lahti teha, ja vastik hädine haige tunne on peal. Ent tahtsin kangesti meie Tveri-kantseldaja Sergeiga intervjuud teha. Temast kirjutasin ka päevikus eespool: tegu on ühe jube aktiivse ja energilise noormehega, ema poolest eestlane ja kes tahab tulla sügisel TÜ-sse arsti õppima, ja on nii padueestlane, nagu ei tea seda ühegi siinse hulgast. Ehk on asi tõesti selles, et nii nagu lastekodulapsele on tema ükskõik millised kasvõi sopajoodikutest vanemad ideaalsed ja inglisarnased olevased, sest ta ei tea sellest tegelikkusest midagi, siis Sergei jaoks on seda tema esinevamate maa. Ootan põnevusega, mida arvab ta siis, kui ta on Eesti-tegelikkusega, mis on kaugel täiuslikkusest, kokku puutunud.
Kuni rongileminekuni (rong jõuab Moskvast Tveri 20.30, peatumisaeg 1 minut), jalutan Madise ja Sonjaga mööda linna ringi.

Viimased ostud. Hinnad on siin ikka jube odavad. Laon korvi erinevaid hõrgutisi täis: kalamarja, juustu, komme jne jne, ja arve tuleb eesti rahas mingi 150.-

Rongile jõudmine on omaette teema. Mina ei teadnud seda ka, et lõplikult selgub see, mis perroonile rong tuleb, alles viimasel kümnel minutil ja jäin puhtalt laiskusest grupiga passima, ega läinud veel seda kõige viimast õlut tooma.

Kairi võtab veel viimast parmupillist

Selgus, et tulebki end ümber asutada teisele perroonile.jäime rongi ootama kusagil rongi keskele, ent meil oli ühe minuti jooksul vaja jõuda rongi ette otsa, samal ajal kahte inimest, Annekest ja Marjet polnud veel kuskil. Peatumisaeg üks minut.

Ja siis panime ülejäänud, esimese vaguni poole liduma. Madis, Sergei ja Üllo jäid kadunuid otsima. Oi, see oli hirmus jooksmine: matkakott oli nagu tinapomm, üks seljakott lisaks, ja veel kaamerakott, täis kõiki matkatarbeid (millest ekspitsi ajal alati mingi osa oli baaslaagris, Tveris), Venemaalt ostetud hea ja parem, nii et pärast olid tükk aega lihased kanged. Vedas, et rong ootas meid, ja vagunisaatjad ergutasid meid: “pervõi vagon, davai-davai”, sest küllalt ja küllalt on maja jäetud ka jooksjaid.
Tore õhtu rongis ja ööpoolik, joome Andresega kaks pudelit hirmmagusat veini Kagor, ent seda mineraalveega lahjendades teeb see joogi imeheaks, ja ajame niisama juttu. Mõnus ja hubane olemine, peagi liitub Kirke ja toidab meid kalamarja-võileibadega silmamulguni täis – on alles luksus.

30. 07. 2008 – kolmapäev: tagasiteele, õhtuks Tveri

2008-08-05T18:32:00.012+03:00

Terve tänane päev alates 8-st kuni õhtu 22-ni möödub teel olles.

Kirke teeb peamassaaži:

Üllol on täna sünnipäev (Maša ja Andres)

Hommikune meelolukas seik väikesest pungil täis bussikökatsist, kuhu ka meie ennast 12-kesi koos kottidega peale pressime, uskumatu lugu.

Õhtul näib, et lahtavad mingil moel kõigis pinged, mis on seni jäänud väljendamata. Tore, sest õhk ja olemine on pärast seda tunduvalt kuivem ja puhtam.

29. 07. 2008 – teisipäev: Viimase eestlase lapsel ja lapselapsel külas

2008-08-05T18:31:00.008+03:00

Täna käime Madise ja Sonjaga külas Viimase eestlase lapsel ja lapselapsel, need põlvkonnad siin külas enam eesti keelt ei kõnele.

Viimane eestlane, Sonja tehtud pilt

Laps

Lapselaps

Veel pildikesi meie elust: pesupäev

Puhkehetk - Üllo ja Andres

Õhtul käisime Marjega kohalikel intelligentidel külas, kes on siinmail Moskvast suvitamas: nii et vestlesime koguni kolmes keeles: vene, inglise, prantsuse (viimases küll "un peu"). Miks me neile üldse külla läksime: Päeval Madise ja Sonjaga mööda külatanumat jalutades kuulsime ühtäkki Joe Dessain'i laulmas. See tundus piisavalt huvitavana, et inimestega tutvust sõlmida, nõnda leppisimegi kokku, et külastame õhtul pikemalt. Etnograafilise materjali osas ei olnud kohtumine just viljakas: mina lootsin, et äkki nad oskavad midagi kõneleda ja arvata kohalike eestlaste kohta, nemad olid aga väga postmodernsed inimesed, kes küsimuse peale nende endi rahvusest pikalt seletasid, kuidas see pole üldse oluline, ja mis see 'rahvus' üldse on? Omamoodi on selles ka oma tõde, teisalt jäi minu jaoks see kohtumine natukene tühjaks ja pinnapealselt viisakaks. On tulnud ette vabandamisi oma halva vene keele oskuse pärast, kui olen kuhugi sõnarägastistikku (grammatikast hoian heaga eemale) lootusetult takedunud, nemad aga väitsid, et mu oskus on "hea". Mitte et nad oleksid pidanud ütlema, et "on jah halb", aga kuidagi see kompliment ei mõju üldse veenvana.

Viimane päev külakeses.

Ajame poole ööni juttu, vahepeal on aga Kairiga kuidagi nõnda juhtunud, et temas on lootusetult segunenud ja omavahel mitte hästi läbi saamas erinevad joogid, nii et peenest seltskonnast naastes - kus, meenutagem, saime kõneleda vene, inglise ja prantsuse keelt, sattume "klassiõhtule", Kairi on aga väge täis, sest "on absoluutselt KÕIKE elus näinud ja teinud" :) Meil lõbu laialt, ehkki mõeldes homsele tervepäevasele bussi-rongisõidule natuke kahju ka.

28. 07. 2008 – esmaspäev: metsas seenel, vene tädil külas

2008-08-05T18:31:00.006+03:00

Kuhu iganes seltskonda ma ka ei satuks, alati on olnud rõõm olla koos grumaanlike huvidega inimestega. Pooleteisttunnine jalutuskäik ja kukeseentest võisime end peaaegu lõhki süüa.
Seenespetsialist Kairi tundis ära sirmiku (pildil seda noppimas Kaarli käed)

Puhastatud seened

Meie tublid gurmaanidest kokad

Kirke

Kairi

Anneke

Kaarel ka tööhoos

Et end liigselt mitte nõudepesemisega koormata, sööme kõik ühest kausist

vasakul pool omlett, paremal sirmik

Et jällegi nõudepesuvaeva vähendada, sööme ka peost

Et saaks ka ekspitsi mõttes midagi kasulikku tehtud ega jääks siingi muljet, et kogu tegevus vaid söögi ümber, võtame õhtupoolikult Madise ja Sonjaga ette jalutuskäigu küla peale. Satume jutupeale ühe vahva Vene tädiga, kes oli kunagi selles külas olnud müüa: jah, külas elanud eestlased olid ikka omavahel poes olles eesti keelt kõnelenud, mille peale oli ta oma: “govoriite po-tšelovetšeskij” lausega ka sõna sekka öelnud.

Muidu oli muhe tädi ja eestlastesse suhtus iseenesest väga hästi – sõltumata rahvusest kiitsid üleüldse kõik kõiki ja ka Eesti päritolu inimesed pidasid Venemaad omale armsaks kodumaaks, millele on nad lojaalsed (v-a Sergei R, vt sissekanne 8.07!) – ja miks peakski teisiti olema.

27. 07. 2008 – pühapäev: mööda imelisi aasasid, lätlasest laulutädi ja Viimane eestlane.

2008-08-05T18:30:00.020+03:00

Eilne kiire üldpilt külast on olnud paljutõotav, et isegi kui siit mingit materjali ei saa, on see nii tore koht, kus võiks ka niisama olla, ilma et tegevusetus sunniks meelt heitma.

Eestlaste jälgi otsides

Viimasel eestlasel külas

Viimane eestlane Konstantin Tasso on ainus selle küla veel elus puhastverd eestlane, kellelt on lootus ka eestikeelset juttu kuulda. Selles osas läheb meil nii ja naa: oleme jäänud paar aastat hiljaks, mees on praktiliselt kurt ja Matu peab vestlemisel talle kõvasti kõrva karjuma: nii ei tule aga suuremast jutupuhumisest midagi välja ja teeme talle oma sissetungiga pigem tüli kui headmeelt.

Siiski ütleb ta mitu head emakeelset lauset: "mis sa tahad" - Matult, kui sisse astusime, "ei ole vaja" - minu kaamera ja Matu kingituse peale. Ning lõpuks "jumalaga" - vaevalt, et enam kohtume. Viimane eestlane kaob sellest külakesest, asudes tihedasti asustatud venekeelses ruumis, on see paratamatus.

Kuna antud külas elas ka palju lätlasi, leidsime ühe täitsa elusa ja terve lätlase, kes meile lahkesti elust vanal ajal pajatas ja laulis (pilt: Sonja).

Tema sõnul said kõik rahvad omavahel hästi läbi ja pidudel lauldi igaüks omas keeles, teate küll seda laulu:
Mu isamaa armas,
kus sündinud ma,
Sind armastan ma järjest,
ja laulan rõõmuga.
Huvitav oli seda "põlist eesti" laulu venekeelsena kuulda, lätikeelset ta kahjuks enam ei mäletanud. Ühesõnaga, elu vanal ajal tundub nagu mõne usukuulutussekti ajakirja kaanepilt: tiigrikutsud ja kitsekesed rõõmsalt koos aasa peal kepslemas. Ent tõepoolest, elades ühes kitsas ruumis rahumeelselt ja teineteist härimata koos, taandubki kõik inimlikule ja rahvuslik jääb tahaplaanile.

26. 07. 2008 – laupäev: meeleolukas hääletamine ja jõudmine Eesti külla

2008-08-05T18:30:00.019+03:00

Käime täna natuke Kirkega mööda Vene küla jalutamas, ehkki materjali suurt ei saanud, niisama ajasime paari külainimesega juttu ja pildistame külaelu, aitab see tekitada tunde, justkui teeks midagi kasulikku.
Tänase päeva kõige ägedamaks kogemuseks on aga õhtune minemine Eesti külla. Nimelt selgub, et bussid käivad sinna ülepäeva ja ainus võimalus sinna saada, on hääletada. Pole lugu, tean juba, et Venemaal hääletamine on imelihtne. Kaarel, Kairi ja Kirke lähevad natuke kaugemale, mina, Üllo ja Anne jääme teeristi algusesse, peagi liituvad meiega ka Nele ja Riin. Niisiis viiekesi tee ääres. Võimatu peale saada, kas pole? Ei jõua veel korralikult teemat hargnemisest arendama hakata, kui peabki kinni üks suuremat sorti auto – noo mis suur – tegelikult oli see tavaline džiip. Pressisime ennast viiekesi sisse, lisaks kotid, ja auto sai sellest puupüsti täis. Säravate silmadega ja temperamente autojuht Sergei tahtsis veel korra poe juurde põigata: seal võttis ta peale ka Madise ja Sonja. Nõnda oli meid autos koos autojuhi ja ta naisega üheksa inimest. Ent see ei olnud veel kõik. Kilomeeter maad edasi sõites avastasime järelejäänud kolmiku ja said nemadki peale. Kuidas? Väga lihtne, Kaarel katusele (pilt: Eeva-Kirke)

Ja ülejäänud täitsime kogu vaba ruumi, mis oli: näiteks saab täiesti edukalt istuda ka pagasiruumi osas jne. Sellised imed võivad juhtuda ainult Venemaal, ma ei väsi kordamast, aga Eesti/Euroopa jaoks on kaheksi hääletamine maksimum ja peale võetakse sind üheksal juhul kümnest, kui autojuht on ihuüksi, noh, suurest igavusest, et hääletajaga koos aega veeta. Sergei aga võttis tõesti puhtast headusest, selline tegu tekitab endalgi tulevikus tahtmist kõik maailma hääletajad oma autosse pressida, ka siis kui vihma sajab ja kõigi oma räpaste ja tolmuste kottidega! Igatahes teeb selline kena vahepala meie tuju nii heaks, et mul on kogu eelmise paari päeva vimm kadunud. Üürgame kõvasti eesti laule laulda, Kaarel endiselt katusel, ja olemegi Eesti külas.

Sarmikas Sergei, kes ameti poolest tegutseb orvuks jäänud karupoegade kasvatamisega.

Tuleb välja, et Sergei teab seal kõiki siinseid tüüpe ja eriti Eesti, aga ka Läti päritolu inimesi, nii viibki ta meid Lapini-nimeliste inimeste järeltulijate juurde. Oleme nimelt külakeses, kus on sündinud ja lapsena olnud Leonard Lapin.
Nood eestlaste järeltulijad on tõsised ja asjalikud inimesed, nad on soojad ja sõbralikud, ent mitte mingit pikka juttu.

Perenaine (neiupõlvenimega Lapin, Sergei-pildilt paistab vasakult ka tema poeg Ivan), Pilt: Eeva-Kirke

Peremees (ka Eesti päritolu)

Sergei, kes meid tee pealt peale korjas, läheb poodi viina järele, lauale ilmub sakuska ja värske lehmapiim, ja tähistamegi oma saabumist uude asukohta.
Loodus on siin imekaunis. Kui muidu senise reisi jooksul vaatad kerge kahetsusega neid kole-külasid või -väikelinnu ja mõtled (ise samal ajal oma mõtte üle piinlikkust tundes), kuidas küll seal keegi elada suudab, siis nüüd tunnen, et SIIN võiksin täitsa vabalt elada! Sedasama pidid mõtlema ka need eestlased, kes siia kunagi ümberasusid. Lõunaeestilik kuppelmaastik, hajali olevad majad, armsad puulattidest aiakesed, heinarõugud: pole ime, et tekib kodune tunne.
Toreda üllatusena selgub, et saame öömaja peremehe esivanemate majas, siinsamas külakeses. Luksvärk: majas on elekter, nii saab akusid laadida ja pliit, mida järgnevatel päevadel ohtralt kasutame.

Meie majake:

Öösel:

Mobiililevimäel, kellel õnnestus levi saada, kelle mitte

Veel pildikesi meie külast:

Kaevust vett toomast (Sonja ja Madis)

Maja ees puhkehetkel

Küla

Sellised karuputked, et isegi lehmad ei paista nende vahelt välja

Poodi, mis avas oma uksed alati, kui selleks soovi avaldati, tegime neile selle mõne päeva jooksul ka korraliku kassa :)

25. 07. 2008 – reede – Toropetzis kohtume ülejäänud grupiga ja ööbimine Požnjas jõe ääres

2008-08-05T18:26:00.006+03:00

Lahkume Andreapolisest Toropetzi suunas, mis on meie järgmine sihtpunkt ja meie A-s viibimise ajal Firovo kandis olnud kolmikuga (Andres, Marje, Üllo) kohtumispaik. Kohtumegi, ja juba rongis, puhtjuhuslikult satume samasse vagunisse. Toropetzis, milles kava järgi oleksime pidanud mõnda aega viibima, selgub meie kõigi suureks rõõmuks, et programmi pole, nõnda saame omapäi mööda külakesi uitada.

Niisiis pärast mõnetunnist lesimist vaksali taga oleval Lenini pargis

sõidame Požnjasse, see on koht, mis jääb teepeale meie järgmisele sihtpunktile: eesti küladele Nekrašovole ja Zakrutšele. Kui järele mõelda, siis sellist tõsist vedelmist ei ole olnud sugugi palju, ainult murdosa kogu ekspeditsioonist, aga kuidagi viimaste päevade organiseeritus ja tänane tundide pikkune pargis lesimine, mis väsitab rohkem kui mistahes rassimine, viivad tuju alla. Kirke on sellises meeleolus, et saadab kodustele sõnumi: oleme Lenini perse vasakus kannikas ja üritab tujutõstmiseks Annekest tantsule rebida.

Požnjas leiamegi ühe jõekäärukese, mis on juba asustatud kohalike jõnglastega.

Magame lahtise taeva all. Oleme kõik koos, kui reisi esimesed päevad Tveris välja arvata, ja sellega käib kaasas mingi teistmoodi energia/meeleolu kui seni, ja ma kuidagi ei suuda ennast täna sellesse lülitada. Vesi on ka must ega kutsu ujuma, kuigi ilm on palav; köhin ikka, kuigi Kirke on teinud mulle köha ja kõige muu paha vastast massaazhi - ühesõnaga, üks häda ja viletsus :) Väike pikantsus ka: jõudsin vaevalt pikali heita ja enda seisukorda vaagida, kui tunnen enda jalutsis hirmsat siputamist, erinevalt Kirkest, sain mina kohe aru, millega tegu, asjaosalistest endist rääkimata :)

24. 07. 2008 – neljapäev: muuseum ja Solamesi pool külas

2008-08-05T18:22:00.009+03:00

Meile ettenähtud programm jätkub Andreapoli ajaloomuuseumi külastamisega (pilt: Sonja). Ma olen jube unine ja kõige meelsamini põõnutaks kusagil riiulite vahel.
Vaene Madis, kelle roll seda teha ei luba ja kes ei saa väga suikuda. Muidu on mõistlik mees see direktor, rääkib sellest, kuidas eesti asunikud kohalikule külaelule hästi mõjuvad ja kuidas nendes piirkonades see siiamaani hästi tunda annab. Tundub, et see Solames, Anton Aleksandrovitš on ikka jube aktiivne: neid peresid, kes Andreapoli kanti kolisid, oli ilmselt kümneid (kui mitte sadu?), ent muuseumis üleval peaasjalikult Solames’i esivanemate fotod kui näited siiaasunud eestlastest.

Õhtul külastame ühe kohaliku ‘kunstniku’, Jefimovi, ateljeed. Viimane kujutab endast ette ühte puust sara, mille ukse kohale on riputatud silt “Salon” – tõeline kunstnikuelu romantika! Ja pildid on ka vastavad, nii et me ei suuda kuidagi naeru pidada. Kingiks saame kaasa valida mitme kasetohust pildi vahel, millele oli pastakaga midagi peale kritseldatud: nii et meil jälle lõbu laialt.

Solames'il oli Madis juba korra varem külas käinud ja teadis, et too on endale vinge kodu teinud ja oligi: toredad pildikesed seinte peale, sauna seinte peal aga kaunid alasti daamid, et “üksi igav saunas poleks olla”, ühesõnaga: kelmikas vana, keda ei jäta ka praeguses kõrges vanuses naiseilu sugugi külmaks. Ja võrreldes Jefimoviga väga stiilsed ja isikupärased joonistused. Muudest kodukaunistuselementidest rääkimata: väike "kaasik" esikunurgas jne.

Ei jõudnud seda väga palju pildistada (pilt: Sonja), sest hea materjali ootuses filmin teda terve selle aja, ja ta igavene suslik ei ütle ilmselt kiusu pärast ühtegi eestikeelset sõna, mida ta teab omajagu. Matule on ta näiteks öelnud täiesti puhtas eesti keeles esimesel õhtul “pane uks kinni, Vene varas tuleb” ja "nii elab Eesti poiss Ants", täna on ta aga ekstra vaoshoitud, räägib küll palju, kuid mittemillestki.

Oskame ka ise ennast hästi kostitada. Tegelikult on uskumatu, kui väikeste vahenditega on võimalik maitsvaid roogasid teha, ja meie ühised õhtusöögid moodustasid kindlasti ühe toredaima osa reisist.

Pelmeenid ja sibulatega võileivad (pilt: Sonja). Muide, sibulad - nii rohelised kui mugulad on siin imemaitsvad ja magusad, ei ole iial nii häid saanud. Krõmpsutame neid mõnuga söögi alla ja peale.

Hilisõhtul läheme Annega linna peale pildistama ja teen terve hunniku “nunnu”-vaateid: sellises õhtuses valguses tulevad (või on see siiski pigem minu viga? ) kõik pildid jube armsad. Andreapol ei ole teab mis ilus linn, nagu olen juba öelnud, ent mul ei ole õnnestunud teda tabada muust küljest, kui armsa ja idüllilise puidust linnana, kus on ka üksikuid moodsaid linnajagusid.

Selle tegin päeval teel ajaloomuuseumisse

23. 07. 2008 – kolmapäev: kohaliku kooli kekaõpsiga kasekest ja kivikest vaatamas

2008-08-05T18:20:00.007+03:00

Noo küll on häda, kui mõni kohalik aktvist on endale pähe võtnud teha programm! Terve hommikupoolik läheb sellele, et külastame piirkonna koolimaja, milles on kunagi õppinud eestlased.

Koolimaja ise on aga päris tore nii seest kui väljast:

Kuid elus püsib kurat teab tänu millele, sest kokku üle kümne inimese seal küll ei õpi - ülaloleval pildil on kooli kolmas, neljas, viies ja seitsmes klass. Mitmel viimasel aastal pole ühtegi lendu, sest pole lihtsalt lapsi, sama teema, mis eesti järjest suletavate külakoolidega.

Selle kooli kekaõps tahab meid kangesti viia erinevaid kasekesi ja kivikesi vaatama.

Kairi hetk enne pildistama asumist

Kivikesed kunagi eestlaste poolt ehitatud kiviaiast

Ent viimast võib võtta ka kui jalutusretke loodusesse, tõepoolest, pärast seda maitseb järve ääres, kuhu Volodja meid ka täna viib, leib ja pekk väga maitsvalt. Kahju, et pillan oma päikeseprillid kooli peldikuauku, vedas, et selle asemel polnud fotokas ega telefon.

Omapäraseks vaatamisväärsuseks piirkonna batjuška tare-tarekese vahitornidega kiviaiake.
Tagasiteel külastame kiirelt ühte väidetavalt lauluoskajat eesti tädi - meie peaaegu ainus lootus selles linnas, aga kuna aeg on piiratud: autojuht tahab koju, Solames on väsinud ja tahab ka koju ning pragab meid, kas meil piinlik pole vanainimest niimoodi piinata, peame infokogumise pooleli jätma just siis, kui tädi lahtisemaks muutub.

22. 07. 2008 – teisipäev: võileib sööklast 45 minutiga, kohtumine vene vanainimestega, kelle esivanemad olid eestlased ja sõit mööda olematuid teid

2008-08-05T17:44:00.012+03:00

Täna saame ägeda teeninduskogemuse sööklast, kust võileiva saan kätte 45-minutiga ning sooja toidu jaoks vajalikud noad-kahvlid veerand tundi peale söögi laekumist. Venemaal pole mõtet selliste asjade peale närvi minna. Kadri rääkis oma kogemusest postkontoris, kus ta teenindaja "tülitamise" pärast kõvasti pragada sai, et kas tal tõesti pole viisakuseraasugi, ei näe, et teine inimene on "hõivatud" (kaasmüüjaga vestlemisega). Nalja sai, kui Anneke haaras sealtsamast letist õuna, et midagigi, mida kohe saab. Ent müüja rebis talt selle käes, ja kadus koos sellega kümneks minutiks kööki. Tagasi tulles oli õun ilusti taldriku peale tükkideks lõigatud. Kohati ajas kogu see asi muidugi naerma ka, ent häda oli selles, et meil on aja peale kohtume kohalike eesti päritolu inimestega ning pole aega nendega seal tembutada.

Andreapoli eesti päritolu inimeste esiaktivist Anton Aleksandrovitš Solames

Kohtumisel filmin poolteist tundi tema hirmus segast ja igavat kõnet. Õnneks saan sealt ka huvitavaid ja toredaid kaadreid inimeste nägudest.

Näiteks on seal ka üks üle 90-aastane veteran, kes mulle lahkelt kaamerasse teatas, kuidas nemad tulid meid 44-l vabastama ja kuidas neid kui okupante koheldi. Eks ta ole tõesti tõsi, kui tema vaatenurgast vaadata. Üldse on Vene eestlased (nagu ka Karjalased) oma kodumaale väga lojaalsed. Ja miks see peakski teisiti olema? Sama ootame ju ka põhimõtteliselt Eestis elavatelt venelastelt.

Järgnevalt sõidame eesti päritolu jahimees Volodja autoga kõigepealt eestlaste surnuaiale. See on võimalikest kohtadest, kuhu olla maetud, ehk üks ilusamaid, mida näinud olen: põliste mändide all järvekese ääres künka peal. Volodja käib seda aeg-ajalt korrastamas, ent õnneks mõõdukalt.

Vene surnuaia stiilinäide: kuna pärislillede eluiga on lühike ja sugulased võivad olla tuhandete kilomeetrite kaugusel, pole kokku hoitud karra ja kunstrooside, -nelkidega. Kohati on vint nii üle keeratud, et päris armas oma stiilipuhtuses.

Siis viib tee meid Volodja esivanemate Taskide maja varemeid vaatama. Eriti toredaks osutub autosõit mööda täiesti võimatuid mülkaid. See loob taas sellise mõnusa olemise ja grupitunde, sest mingil kombel asukoha vahetus ja teine koosseis annab olemises tunda, vähemasti minul. Volodja on vaikne ja ses osas väga eestilik mees, kuid pärast 'vaatamisväärsusega' tutvumist viid meid lahkelt järve äärde ujuma ja kostitab hea-paremaga: sai, leib, juust, soolapekk, tee.

Ujume ühes imelises järvekeses. 21.07 sõnavõtus sai linnakese koledust kirutud, ent looduse pärast võiksin siia küll tagasi tulla!

Mul on küll juba mitmendat päeva olnud köha, aga kuna ujumine on meil ainsaks kergesti kättesaadavaks pesemisvõimaluseks, ei suuda kiusatusele vastu panna. Pealegi olen täna terve päeva esimese poole “oma tervise eest hoolitsenud”: panen jalgsimatkal jalga, et jalad märjaks ei saaks, Volodja nr 47 kummikud, mis kolmekordistab iga sammu energiakulu. Külatee on nii olematu, et kohati tõkestatud puuga. Selle langetamist tahtsin filmida: et näide matka ekstreemsusest või nii, kahjuks lähen lolli peaga puu alt läbi nii viimasel minutil, et puu riivab kukkudes mu jalga. Kukun koos kaameraga maha, mis muuseas ei pudene mul käes ning filmib edasi ja olen kole tige enda peale. Muus osas pole häda midagi.

Õhtul läheme külla ühele teisele Eesti päritolu tädile, esivanemate nime poolest Oja. Tore õhtusöök ja omavahel olemine, materjali osas tüütuvõitu. Oja-järglane ja veel üks teine ‘eestlane’ Elviira on sellised vaiksed tädid, kellega on jube raske vestlust arendada, eesti keelt nad enam ei kõnele, nõnda anname kergesti kiusatusele järele omavahel oma asjadest rääkida, ent tõlgin neile niipalju kui jaksan.

Veini joome viinapitsidest ja harjumusest põhjani, peale soolapekk :) - viskame nalja, et peaks kodus ka hakkama niimoodi veini jooma, et ajad aga terve klaasi endale korraga kurgust alla ja haukad mõne peenema juustu asemel pekki peale, et teeks kodustele sellise peo.

Täna liitub meie seltskonnaga ka Sonja, mis on rõõmuks nii meile, ja eriti Madisele :)

21. 07. 2008 – sõit Andreapolisse ja Venemaa peldikutest

2008-08-05T13:53:00.011+03:00

Teretulemast Andreapolisse: me armastame oma linna!

Selliseid kauneid plakateid on ka muudes kohtades, ilmselt ka Belagojes, mida Kadri oma sõnumis hellitavalt peldikuks nimetab :) Ühest küljest see armastus nagu kuskilt välja küll ei paista - ma ei ole kindel, kas ma loobiksin linnas, mida armastan, kogu prahi maha (jne)? Teisalt, miks ei võiks armastada linna sellisena nagu see on - koledana? Kinnituseks seegi, et fotodel ma ei suutnud seda koledust edasi anda: pügamata muru näeb välja idüllilise aasakesena, kombinatsioon paneelikas-puust sara aga võluva vanaaegse-modernsuse kontrastina (nagu on umbes Trt mnt Seegi kiriku ja SEB maja klišeevaade).

Saabudes sõidame kooli internaati. Tegu on 50-tel ehitatud palkmajaga, ja samal ajal on rajatud ka kogu ülejäänud linnake. Aga maja ise igati tore: kõrged laed, suured magamistoad, igas toas ahi ja reformpõhjaga voodid, mis magamiseks ei ole just väga tervislikud, ent nostalgilise kogemuse mõttes toredad.

Muus osas ka täiesti elatav: peldik SEES (see on midagi uut sellel ajastul ehitatud hoone kohta) ja külm vesi ka. Seina peal on päevarežiim: äratus 7.30, siis hommikuvõimlemine ning 7.45-8.30 veeprotseduurid: terve maja peale kokku KAHE kraanikausi taga, millest tuleb ainult külma vett, pole võimalik just ülearu palju protseduuritada. Küllap on 45 minutit antud, et järg jõuaks kõigini... Huvitav punkt oli päevarežiimist veel 19-21: "vaiksed mängud", ilmselt siis näiteks 16-aastaste puhul "vaikselt" nurgas nahistamine :)

Muuseas, peldikutega on siin Venemaal selline lugu, et kuivkäimlad 9-l juhul 10-st LOOMULIKULT, ent enamasti asuvad nad õues ka igati suurtel ja lugupeetud asutustel, nagu kõik kolm muuseumi-raamatukogu, kus käisime (tõsi, vist Kozlovo omal oli koridoris), koolimajades jne. Lihtsalt peldikut ei ole siseruumidesse ettenähtud ja kõik. Peldiku kohta tuletas aga Kaarel meelde järgmise luuletuse:

“On ilmas palju asju
mis imestamist väärib,
ma Venemaal nägin peldikut,
mis sita ära määrib”.

Alumises peldikus on minu päikeseprillid:)

Ja nii ongi. Kui hotell välja arvata, siis peldik tähendab auku maa sees, mis iseenesest oleks täiesti OK – olen ju harjunud maakodude ja Karlova või Kalamaja majade kuivkäimlatega, ja pole seal hullu midagi, aga just see istumise, ehk mitteistumise süsteem teeb asjaajamise keerukamaks. Nimelt on nad ehitatud nõnda, et seal saab ainult kükitada, istumiseks on see lootusetult liiga madal ja auk asub kuskil keskel (vt alumine pilt) ja on ka väiksevõitu. Ja selgub ka, et täpsuslaskmine pole just mu/meie tugevaim külg, nii et eelistan võimalikusel pigem põõsaaluseid. Ja rongides olid ka “õige” kõrgusega WC prilllaulale tehtud jalgade jaoks sobivad kohad – huvitav, kas nad tõesti oma kodudes ronivad ka jalgupidi prilllauale?

20. 07. 2008 – pühapäev – Bašenkost lahkumine ja õhtu Tveris, kus meie rühmakese koosseis muutub

2008-08-05T13:48:00.007+03:00

Ja ongi aeg Bašenkost lahkuda. Ühest küljest uute paikade põnevuse ootuses ei ole mahti kahetsust tunda. Teisalt materjali kogumise mõttes on hakanud meil oma külas just nüüd minema: kohalikud on nüüdseks veendunud, et me olemegi süütud "hudoošnikud", ja kodude-aitade uksed avanevad iseenesest.

Bussipeatus, mille on hõivanud lehmad

Bussile saatma tuli meid ka meie ja eriti Krike uus austaja Vassili Turičev, kes meist loomulikult veel mõned grupipildid klõpsis.
Tveri oli nüüd üle kümne päeva kohtumispaigaks teise grupiga.

Kirke teeb tee peal soovijatele imelist massaažhi. See näeb kõrvalt vaadates välja väga süütu ja nunnu tegevus, tegelikult on see piinarikas kogemus, mis hilisema parema enesetunde nimel tuleb lihtsalt välja kannatada.

Jõuame kohale juba lõunaks ning võtsime kohad samasse hotelli “Junost”. Eduka Karjala-külade rekte lõpu tähitamiseks avame ühe kingituseks mõeldud Vana-Tallinna, ja naudime üle pika aja niisama logelemist.

Õhtul saabubki Madis koos teistega. Minu kurvastuseks jaguneb plaanide järgi grupp nüüd niimoodi, et 3+8, nii et minu jaoks täiesti ideaalselt toimiv rühmake on määratud koost lagunema. Eks igas seltskonnas on olla omamoodi tore ja ega meiegi grupi liikmed alguses mingid tiburullikesed tundunud ☺, ent tõepoolest: tore ja pingevaba oli nendega koos tegutseda, ei olnud mingeid tülisid, pisaraid, ega pubekalikke intriige. Võib-olla sellest, et oleme suhteliselt vanemad (mina ja Andres, alguses ka Kadri), võib-olla aga sellest, et tegemist oli nii palju, et polekski olnud aega intriigi punuda. Näis, mis saab edasi. Tegelikult on ju küsimus ainult mõnes päevas lahusolekus, nii et selles mõttes vahet pole. Lepin üsna rahulikult kindla programmiga Andreapolisse minekuga ega asu grupijuhtidega Firovosse mineku teemal sõdima: usun, et mõlemas olemises (seltskond + materjali kogumise võimalused) oma head ja vead, ja nii ongi.

19. 07. 2008 – laupäev: meie viimane päev Bašenkos ja ühtlasi ka Karjala külades

2008-08-05T13:40:00.007+03:00

Ilm on jube kehv ja kahjuks olin jätnud viimasele päevale päris mitu pildistamist – poleks pidanud. Muud plaani meil tänase osas pole ja oleme niisama.

Kirke tšillib

Andres ja Belka

Kairi (keda kõik karjalased üksmeelselt Koira'ks hääldasid) ja Belka

Puhkehetk maja ees

Kaarel ja Andres lähevad kalale

ja meie Kirkega asume sauna kütma.

Paberi abita ja kõigest kahe tikuga õnnestubki tuli otsa saada - urbaniseerunud linnatšikkide kohta pole paha. Suitsusauna süsteemi ei tunne me kumbki, sestap oleme rõõmsad, et sauna maha ei põleta ja saame selle kogunisti ka piisavalt soojaks. Puude juurdepanemine on paras tegu, sest kütmise ajal on õhk vingugaasist nii paks, et matab hinge ja silmanägemist. Avastan nipi, et kui kükitada, siis on mõni sekund ruumis viibida taluvuse piirides. Perenaine on vahepeal asunud pidulikku õhtusööki valmistama. Loodan ikka kogu aeg, et ehk viskab taeva selgemaks, aga järjest hallimaks muutus. Õhtusöök saab valmis. Täna on perenaine kuidagi teistmoodi, ta on endale uhke kostüümi selga pannud ja juustesse sädelevaid litreid. Peagi selgub ka põhjus: talle on tulemas veel külalised ja riburadapidi asub sisse sadama erinevas joobeastmes sugulasi ja muidu külajoodikuid. Kui muidu polnud meil senini ühtki halba inimkogemust, siis nüüd selle koosluse peale, kes tuppa valgus, tekkib küll õudne tunne. Natuke enne õhtusööki trehvasin Belkat jalutades maja eest üht kogukat meeskülalist, kes varjamatu innukusega ligi tikkus. Noh, vähemasti oleme näinud ära ka külaelu muu poole. Selge see, et kui viibid kohapeal piiratud aja ja puutud inimestega kokku mõnede tundide ulatuses, tunduvad nad kõik väga toredad ja meeldivad. Võib-olla oleksin ka ma ka meie perenaise kohta ainult ja ainult head kirjutanud, kui kokkupuude oleks piirdunud ühe õhtusöögiga? Ning tema ülevoolavat “tõstan sööki juurde?!” pidanud lahkuseks, mitte pealetükkivuseks? Lasime sellest veidi õõvastavast inimkooslusest jalga, õue “pildistama”: selleks hetkeks on hakanud juba kõvasti vihma sadama ja müristama. Ent ikka parem kui toas. Andres, va parmu-magnet, jääb tuppa, ent meie lahkumine oli siiski tark tegu, sest sedamaid vajus “pidu” laiali perenaise meessõbra Ivani koju. Tagasi jõudes ootas meid Andres vaid ühe parmuga, kes lähemal vaatlusel ei olnudki parm, vaid NL’i kuues mees orienteerumises ja meie “soome-näoga-tädi” vend Vassili Turičev (pildil all vasakul).

Alguses mõjub tüüp meeldiva kontrastina: tasaselt kõnelev ja oma pilte näitav tõsine mees, rääkis karjala-soome-vene segakeeles oma saavutustest ja nõnda edasi, mis tundide möödudes siiski jube tüütuks muutus. Lisaks on tal vastik komme väsimatult oma seebikaga meist välguga pilte klõpsida - nii grupipilte kui ükshaaval. Üleval ongi siis stiilinäide ühest grupipildist.

18. 07. 2008 – reede: Kozlovo raamatukogus-muuseumis ja omaküla tädi laulu kuulamas

2008-08-05T13:35:00.003+03:00

Lõpuks ometi pärast mitmeid üritamisi ja asjata käike (tõsi, õnneks möödaminnes) õnnestub meil pääseda Kozlovo raamatukokku. Sellega on mingi selline teema, et üks töötaja on haige ning teine ei taha või ei viitsi (ikkagi suvine aeg) meid kuidagi sinna lasta, kuni tuli ühendust võtta kõrgemate töötajataga. Selle peale alles uksed avanesid. Kuna potentsiaalsed omaküla tädid on karjalakeelse materjali osas töödeldud, siis ma hakkanudki väga pinnima, et kas on keegi ja kus on keegi. Ekspeditsiooni traditsooni austades, joonistan koos teistega vanu esemeid. Ja selgub, et saab ka laulu! Meie küla “soome-näoga-tädi” on organiseerinud külaskäigu Galina Feodorovna Igusova poole, kes meile lahkel oma karjala-pärandit jagab ning kostitab.

Kirke on samal ajal pööningul, kus Galina mees sätib talle pildistamiseks "vanaaegseid" Poola korvikesi kompositsioonidesse.

17. 07. 2008 – neljapäev: Nikulina raamatukogus-muuseumis

2008-08-05T13:30:00.004+03:00

Jälle bussiga mõniteist kilomeetrit kaugemale. Mul on jube külm ja uni, haigevõitu tunne - vist külmetasin ennast eile koduteel, nii et asutan ennast kohe raamatukokku jõudes riiulite vahele magama. Vastuvõtt on natuke tagasihoidlikum – oleme juba nii ärahellitatud, et ootasime igast kohast pidu ja samakat. Tundsin ennast nii väsinuna, et andsin järgi soovile/aimdusele, et siit külast küll mingit karjalakeelset materjali ei tule, ja tegin ühtedest pasteldest visandi. Siis jälle esimesel võimalusel riiulite vahele vaibarulli kõrvale kerra.
Täisuimast kosutas mind üles väike tee-, juustu-, vorsti- ja kommilauake, nii andsin ühele töötajale siiski teada, et äkki neil on keegi, kes laulab ja karjala keelt kõneleb. Ärkasingi oma magusast unest selle peale, et ongi mingi tädi leitud ja koguni kodus, kes laulab. Uskumatu, ent ehk oli abiks ka kingiks antud Anne Veski plaat? Jällegi tore inimene, kes oma eakaaslastega veel karjala keelt kõneleb, kuid lapsed on juba venekeelsed.

Paar pilti külaelust. Selles Kozlovo külakeses on muide õige mitu poodi, oma kolm-neli tuli neid ära ja kõik asuvad ühel väljakul. Oli koguni majapidamistarvete pood, kust võis osta sõna otseses mõttes kõike: lapsevoodist kirstuni. Näib, et turgu on neil kõigil, sest meiegi käisime mitmes. Külmikuga poest ostsime õlut, mittekülmikuga poest jälle midagi pealehammustamiseks.

Muide, nii müüja kui ostja mõlemad on karjalased, tundsid meid, eestlasi sellest ära, kui raha andes endamisi eestikeelseid numbreid lugesime.

16. 07. 2008 – kolmapäev: taas Malo-Kozlovos

2008-08-05T13:15:00.006+03:00

Longime tasasel sammul Malo-Kozlovosse, ehk saame baba Maša natuke laulma. Eelmisel kohtumisel oli tal poeg külas, ja Kadri arvates võis ta olla seetõttu vaoshoitum kui ta muidu oleks. Näitan tallel senifilmitud materjali ja tore oli teda näha plikana elavnemas ja spontaanselt kaasalaulmas. Kaarel sai sellest hea klipi, paraku siiski sellega temalt väljapigistatav laulusaak ka piirdus, sest edasi ta ütles, et on kõik unustanud. Mõned laulud siiski luuletuse vormil sain lindile. Poisid lähevad edasi küla peale, meie jääme veel sinna.
Saame veel jutu peale baba Maša sõbranna Mariaga, kes meile oma veidi kurvavõitu elust ja kadunud noorusest. Marial on nimelt lapsi küll, aga nood olid joodikuid, ega käi teda üldse vaatamas. Mašast on ta paarkümmend aastat noorem, ent välja nägi vanem, mida Maša ka mainimata ei jäta.

Marial on seintel, nagu kõikidel karjalastel, noorpõlve pildid ja nagu ikka, on ka tema noorena hästi ilus olnud. Ent vanade puhul on juba näkku kirjutatud elatud elu ja asjaolu, kui õnnelikult on ta osanud seda elada ja milliseid mõtteid on ta mõelnud. Ega baba Mašalgi kerge pole olnud, alles hiljuti on matnud ta oma 62-aastase tütre, kes mustaga raamitud pildil emaga ühevanune näis.
Kairi saab õues joonistades jutule Valentin Ivanovitšiga – kahekordse kõrgharidusega insener, kes olles haiguse kätte mahasuremas, naases oma kodukülla, kuid sai hoopis terveks.

Jagab meile huvitavaid teooriad karjalaste ajaloost: nimelt olid nad Tveri oblastis üsna pärast seda kui dinosaurused välja surid. Saan ta jutu “tšutt-tšutt” lindile, ja õnneks ta väga vastu ei punni. Väga värvikas tüüp.
Koju jõudes jalutan Belkaga – üritan teda pildistada, ent kuna ta on kogu aeg liikuvas asendis, on mingi mõistliku pildi saamine peaaegu võimatu (v-a häda tegemise ajal). Poisid teevad sauna ja seal arutame tähtsaid elupõhiküsimusi.

15. 07. 2008 – teisipäev: Kadri läheb ära ja meil on PIDU Jeremejevskojes

2008-08-05T12:55:00.010+03:00

Kadri sõidab täna ära, meile on aga ettenähtud 13 kilomeetrit eemal asuva asula raamatukogu-muuseumi külastamine.
Bussipeatuses ootab meid särav ja naerda rõkkav delegatsioon, raamatukoguhoidja Olga Mihhailovna, kultuuritöötaja Tatjana Ivanovna ja teised. Kohe juhatatakse meid lauda, mis on kaetud mitut sorti pirukatega, mida maitsesid sama head kui välja näevad, nii et taas toidupildid -

Teised lähevad vanakraami joonistama, mina saan aga jutu peale Tatjana Ivanovnaga, kes minu Karjala laulu- ja jutuhuvi peale kohe sädelavalt paar numbrit esitab. Ta sattub sellest nii hoogu, et käib korra ära ja naastes on temaga kaasas karmoška mees: kahekesi koos teevad nad vägeva esituse ja saan selle kõik korralikult lindile. Hoovi peal kohtame juhuslikult Maksimkat, Tatjana Ivanovna armees viibiva poja Saša sõpra ja Olga Mihhailovna sugulast, kellel on äge punane külgkorviga motikas. Küsin muuseas, et kuidas siis on tänapäeval armeeteenistus, olen kuulnud igasuguseid jutte. Nende sõnul olevat see täiesti normaalne, ent võib-olla on Sašal ka vedanud? Andrese sõnul pidi olema NORMAALNE inimkadu 100-st mehest 1-2 surmasaamine, millest üle alles hakakse uurima, ega midagi lahti pole. Ent võib-olla on see siiski analoogse pädevusega info, nagu "Narvas söövad inimesed kasse ja rotte"? Maksimka ja Tatjanaga sõidame naaberkülla veel ühte lauluteadjat lindistama, temagi laulis ja mängis karmoškat. Saan ka selle pererahvaga hästi hea kontakti, linnas elav tütar on suveks maale ema juurde tulnud, kingib mulle lahkelt mälestuseks puukarbikese, millel omatehtud pildike. Ja kostitavad heldelt.

Maksimka külgkorviga motikas tagasi ja see on ka mõistagi tore kogemus, ei mäletagi, millal niimoodi sai mööda külamaanteed põristada.
Teised on oma joonistused valmis saanud, Andresel purupurjus Vitjaga, kes teda järjekindlalt batjuškaks nimetas, kõik maailmaasjad arutatud

ja oligi aeg edasi liikuda Olga Mihhailovna kutsel tema poole. Taas ootab meid rikkalikult kaetud laud: suured kuhjad neidsamu pirukaid, salatid, värsked kartulid, ja ohtralt samakat ja koduveini. Sööme-joome, peagi laulujorugi kuuldavale toome: tõepoolest, kui me tahame, et nad meile oma Karjala kultuuri näitaks, miks ei võiks siis me neile midagi vastu pakkuda? Tõsiselt toredad ja lõbusad inimesed, ja hoolimata vastupandamatult heast alkoholist ja selle veidi enam kui mõõdukast tarbimisest, jäi kõik enam-vähem kultuurseks ja väljapeetuks.

Olga ja Sergei:

Olga mees Sergei “Serjoža” tahtis meile kangesti paaripäevast kutsikat kinkida.

Asume naeru lõkerdades kodu poole tuierdama, meile oli kaasa pandud ka pirukaid ja purk mett. Viimase bussi oleme ammu maha maganud ja nõnda ootab meid 13 km jalgsimatk. Viiekesi kõndides ei tundu hääletamine just kuigi mõttekas, hargneda ka taha, ometi peatus poolel teel üks žiguli, kes meid sõbralikult sisse mahutas.

Kodutee:

Andrese ja meie uued sõbrad (paremal)

Selgus, et roolis olnud “venku moodi dressipüks” on tegelikult karjalane (pildil kõige paremal) ja ka tema üks sõber, kes meiega Kozlovos poe ees korra peatudes liitus (keskel). Väga mõnus ja tagantjärgi ekspeditsiooni üks toredamaid, ja samas ka materjali kogumise mõttes sisukamaid päevi, täis erinevaid üllatusi, mis saabusid just kõige ootamatul ja oodatumal hetkel.

14. 07. 2008 – esmaspäev: Karjala külades ja erinevad kulinaarsed elamused

2008-08-05T12:28:00.008+03:00

Olin õhtul teinud oma ilgetele parmuhammustuslarakatele viinakompressi: teipinud viinaga immutatud vatid jalgade külge, ja tundub, et sellest on abi.
Tänane päev möödub Kadriga mööda Bašenkosse viivat metsmaasikapeenardega ääristatud külateed edasi minnes ja järgnevaid külakesi uurides.

Pildikesed autolavka saabumisest:

Juba esimeses külakeses (nimi: ...?) näkkab meil lõpuks ometi Karjala pirukaga. Oleme sellest nii vaimustuses, et klõpsime perenaise hämmelduseks-rõõmuks terve hulga pilte, küll kahetseb, et tal ainult üks järel on. Küll on hea ja maitsev pärast väikest matka. Kõrvale rammusat kitsepiima.

Järgnevalt edaspidi meie kambas koleduse sünonüümiks muutunud Ososje külake. Ei taha küll midagi paha öelda, aga võrreldes Karjala nunnu-külade ja tänavatega on see Vene kolhoosikeskusest külake paras peldik. Kuna tee sinna on omajagu pikk, ostame külapoest kosutuseks külma õlut ja kalamarja – on alles täna kohalike delikatesside päev.

Ja vene õlu maitseb igati hea (pilt: Kadri). Kodus, Eestis ei joo meist enamik nii palju, aga ekspeditsioon on teine asi, siin kulub õlu ära igal võimalikul puhkehetkel, tõsi: esimesel kümnel päeval Karjala külades on neid rohkem möödaminnes, vantsid kilomeetrit viis, ja siis istud korra maha ja lähed jälle edasi.
Ja taas sattusime jutule – tänu Kadrile, värvikate tegelastega. Asi on selles, et nende puhul jutule saamisest ei oleks piisanud minu hädisemast vene keele oskusest, vaid nad vajasid akna taga pikemat moosimist. Eriti peremees oli tõsiselt terane tüüp, saan niimoodi “tšutt-tšutt” filmides ka enamiku ta tekstist lindile ja ühtlasi ka senise suurima komplimendi oma keeleoskusele. Nimelt väitis ta, et mina räägin vene keelt halvasti ja Kadri (kes oskab vene keelt minu meelest täiesti vabalt!) NATUKENE paremini. Siin pakutakse meile pannkooki, kodust mett, mis nägi välja nii isuäratav, et peremees naeris ja ütles, et oma nägu oleksin ma pidanud filmima, kui seda meekaussi nägin.

Võib tunduda pisut ebaintelligentsena nii palju maitsvast toidust rääkimine? - oh, ja see on alles algus. Aga ei! Uskuge mind, pärast kilomeetrite pikkust matkamist omandavad sellised 'väikesed' põhivajadused hiiglama suure tähtsuse, millest ei pruugi aru saada, kui kodus oled. Peale selle on hoole ja armastusega tehtud ja pakutud roog alati midagi enamat kui lihtsalt toit.

Ja kirsikeseks tordi peale sahmakas omatehtud meeviina – oi, kui maitsev. Muide, kordagi nende päevade jooksul polnud kokkupuutunud joodikutega, ka peremees ise ütles, et pole joonud juba 12 aastat ja samakat teeb vaid külalistele pakkumiseks, muuseumi moodi laimatult korras kodu kinnitas seda, ja tore on, sest see maitses tõesti nagu puhas kuld.

Peremees juhatab meid jõekese äärde (pilt: Kadri) – sellesama, mis ka meie külakesest läbi voolab. Küll on mõnus kasvõi korraks kogu ligedus ja higi maha saada. Imeline õhtuvalgus, saan ilusaid katteplaane külakesest.

Tagasi saame häälega – kinni peab juba esimene auto. Üldse Venemaal on väga lihtne hääletada. Paljudel juhtudel peavad juhid ise kinni, ei lasta ennast ka häirida teelolijate arvukusest: meid Kadriga võttis peale auto, kus juba oli kolm inimest koos asjadega. Niimoodi hääletada ei saa kuskil Euroopas, sh Eestis.

Pesen pead üle mitme päeva. Elu on siin ikka väga mõnus ja lihtne: sauna teeme 11 päeva jooksul kolm korda, ja poleks olnud ka mahti rohkemaks (sellele järgnevat aega arvestadas on seda väga palju), ülejäänud pesemine on lihtsalt jões ujumine – JA TOIMIB! Väidetavalt küll leidis Andrese ja Kairi vahel aset järgmine dialoog:
A: Ma haisen.
K: Mina ka!
A: Nuusutame!!
Ja kairilikult jätkades: tegelikult ei ole häda midagi.

13. 07. 2008 – pühapäev: jumalateenistus ja häda nende parmuhammustustega

2008-08-05T12:13:00.009+03:00

Eile kutsus festivalil olnud Moskva kultuuriministeeriumi natšalnik meid ilmtingimata jumalateenistusele, seda teemegi, sest sellised kasulikud tutvused kuluvad ikka ära.

Saan hommikusest jumalateenistuselt jällegi häid hetki seeriast “vene külaelu”. Väike kirikuhoone, ajutine, kuni see päris "hram" valmib, umbes keskmise toa suurusega on paksult rahvast täis. Filmin, üritades näida võimalikult silmatorkamatu, teenistus jätkub, üks kassett läbi, pool teist, metsik õhupuudus, kuidas küll need vanakesed vastu peavad? Peangi vastu 1,5 tundi, ehk ainult pool kogupikkusest. Eile festivalil heleda häälega kaasalaulnud "provoslavnaja deevotška" silmist voolavad suured pisarad.
Tüüp on tõepoolest nagu 19. sajandi Vene kirjanduse traagiline naiskangelanna (foto: Eeva-Kirke): imeilus, kuid raudsete põhimõtetega kättesaamatu kaunitar, kellesse armuvad õnnetult kõik mehed, kellega tal silmside tekib. Ent võimalik, et linna tagasi jõudes (tegu oli, nagu enamike suviste külaelanike puhul, datšniku – suvitajaga), viskab ta oma räti ja maani undruku kus kurat, paneb ta selga kitsad teksad, litritega nabapluusi ja läheb sõpradega mõnda kaubanduskeskusesse hängima.
Ajame pärast seda juttu sarmika Moskva natšalniku Dmitriga, kes kingib mulle CD kasakafolgiga, mis eilse festivali lõpuotsas automakist mängis ja mida kiitsin. Kadri on veidi pettunud, et ei kutsutagi meid kuhugi sööma-jooma, niisiis teeme seda vana kiriku varemete trepil.
Seni oleme pigem otsinud etnograafilist materjali kodutänavast eemal, sel pealelõunal otsustame seda teha oma külas, Bašenkos. Küla koosneb tegelikult ainult ühest tänavast, nagu ka teised Karjala (ja ka Vene) külad, samas kui kõik majad Eesti hajaküla moodi laiali jaotada, poleks see sugugi nii väike. Mina, Andres, Kaarel ja Kairi teeme asja “soome-näoga-tädi” poole, nime poolest Zoja Aleksandrovna Turičeva, suur Karjala aktivist.

Mina ei tea, kas suurest palavusest või sellest, et olen paksult täis ilgeid jurakaid parmuhammustusi, tunnen, kuidas pilt hakkab vaikselt tasku minema, kuidas ma ka ei püüaks kuidagi “positiivselt” mõelda ja mitte viriseda, aga inimene on ses mõttes paraku füüsiline loom. Poisid talutavad mu koju, kus põõnab õndsat imikuund ka Kadri Viires. Kuulen läbi une äikest ja Kairi seletamist teemal “äikesega on niiiiiii lahe ujuda”. Võib-olla tõesti, igatahes kindlalt on tore ujuda paksus udus, mida teeme pärastpoole hilisel õhtutunnil.

12. 07. 2008 – laupäev: materjali kogumine Malo-Kozlovo ning religioosne-militaarne pidu Kozlovos

2008-08-05T11:56:00.012+03:00

Eilne päev oli nii sisukas, uus ja huvitav, et raske on uskuda, et olime külakeses olnud alles ühe päeva. Aeg möödub imeaeglaselt nagu lapsel, sest iga minut on nii põnev ja seninägematut täis - olen ju sellisel ekspeditsioonil esimest korda.

Malo-Kozlovo asub kohe Kozlovo külje all

Sinna läheme kolmekesi: mina, Kadri ja Kairi, kus meid hakatuseks maitsva võiseenesupiga kostitatakse, juttudest karjalaste elust-olust rääkimata. Mulle kangesti meeldivad need lihtsad ja soojad maainimesed, kes lahkesti, kuid mitte pealetükkivalt meid kostitavad sellega mis on ja on selle üle ise nii rõõmsad nagu oleksime kauaoodatud külalised.

Võtan esimest korda videokaamera välja (pilt: Kadri Viires), seni olen ahnelt ja valimatult pilte klõpsinud - hankisin endale just vahetult enne reisi uue fotoka ja õpin seda tundma. Filmimisega on aga selline lugu, et on kaks võimalust: kas filmid täiesti avalikult, hoiad ilusasti viewfinderit silma juures, kadreerid kena kaadri jne, kuid saad palju kehvemat teksti või filmid niimoodi “natuke-natuke – tšutt-tšutt” kõrvalt, olles ise filmitavaga pidevas konktaktis, et ta ei muutuks objektiks, kellelt etnograafilist materjali saada, vaid jääks inimeseks, kellele vaatad päriselt otsa, mitte läbi kaamera. Nii lased vestlusel omasoodu kujuneda, ja püüad isegi filmimise ära unustada ning inimene kõneleb nagu aparaati polekski seal. Miinus on jälle see, et kaader tuleb nagu tuleb, õnneks saab küladest palju katteplaane ja loodan, et mängib välja.
Järgmisena saame jutule kahe naabritädiga, jäime kuidagi sinna hoovi peale edasi passima.

Eriti vinge on 1920. aastal sündinud baba Maša (pildil paremal), tegus ja krapsakas mutt, mõtte poolest erk ja igavene väänik. Hakkab toimima meie tiimitöö: üks meist on näiteks see, kes loob inimesega esimese kontakti, teine asub teda või mingit ta vana potsikut joonistama, kolmas aga ajab niisama juttu, et inimene igavusest minema ei kõnniks. Ajan baba Mašaga hea tunnikese juttu, millest suurem osa ka lindile jääb. Ise ka imestan, kuidas ma oma olematu vene keelega kõik asjad räägitud saan. Vene keelt olen (nagu suurem osa mu põlvkonnast) koolis õppinud nõnda, et mul on elu lõpuni meeles Puškini “Talveõhtu”, aga kuidas grammatiliselt korrektselt teed küsida, ei tea. Ent tuleb välja, et aru on võimalik saada ka grammatiliselt mittekorrektsest keelest, tundmatud sõnad saab üle küsida ja need tehakse sulle tuttavateks, ja lõpuks kuigi oled mõelnud, et su keeleoskus on olematu, avastad, et oled terve ilma asjad läbi arutanud. Karjalaste puhul on abiks ka see, et kui nad oma keeles väga aeglaselt räägivad, on võimalik peaaegu kõigest aru saada. Nii me siis kõnelemegi eesti-karjala-vene segakeeles.
Õhtupoolikul koju jõudes käime jõekeses ujumas ja perenaise penikest jalutamas.

Belka on väike armas koeranääps, kelle elu sellisel kujul, millega ta enam-vähem rahul oleks, koosneks kahest tegevusest: mööda ilma ringi tuuseldamisest ja kogu ülejäänud aja perenaise jalgade eest diivanipadjakesel lesimisest. Ta on erakordselt suure hellusevajadusega loomake. Paraku perenaine sellele ei vasta, ja nii on enamiku aja üksinda hoovis ketis oleva peni närvid krussis. Vaid siis, kui tal lasta natukene vabalt ringi joosta ja teda tükk aega mudida, muutub ta kuidagi koeramaks, isegi teeb mõned mehised haugatused. Ühel õhtul jõe ääres murdis ta koguni elegantse kraksatusega muti maha ja mängis sellega tükk aega. Perenaine käib temaga aeg-ajalt jalutamas küll, aga see vastab vaid murdosa ulatuses sellele elule, mille üle peni rõõmus oleks.

Õhtune festival
Tähistatakse seda, et külakeses löökehituse korras valmiva pühakoja ehitus edeneb hästi.

Vana pühakoda on varemetes, tegu vägeva ehitusega, nagu antiikaja tempel.

Üritus ise on omamoodi kompott religioonist ja militaarsusest. Ehkki ideeliselt ei tohiks olla ühel pistmist teisega, tundub, et üks on pandud teenima teist ja mõlemad võimu.

Festivaliplats on kaunilt erinevate Venemaa piirkondade lippudega dekoreeritud. Peab ikka olema tõesti suur NL-i nostalgia, et panna sinna hulka punalipp. Ei kujuta hästi ette, et mõnel Eesti üritusel lehviks kõrvuti näiteks Eesti, Tallinna, Pärnu, Tartu jt lippidega ka ENSV oma.

Platsi kaunistamisel küsib üks sõjaväelane, kustkohast meie oleme.

Kadri vastab: me oleme kunstnikud Kunstiakadeemiast...Tallinnast. Olen üllatunud, et nii siin kui edaspidi ei lähe kordagi jutt eriti sellele õnnetule pronkssõdurile, ehkki antud juhul on kontekst selleks isegi omamoodi sobilik. Minu ainus kokkupuude piirdub meie perenaise vahendusega, kellelt küsiti, et miks ta neid eestlase-rajakaid majutab, vaata, mis nad meie pronksõduriga tegid. Ega nemad seda ära ei viinud, vastas ta. Tõsi ta on. Peamised vihjed tulevad läbi lillede, kuid need viitavad sellisele üleüldiselt halbadele suhetele Eesti ja Venemaa vahel, ja alati taandub lause teine pool sellele, et inimlikul tasandil võib ikka hästi läbi saada ja jälle õigus. Lihtne oleks sellel parempoolsel päästemehest sõduril mõelda halvasti Eestist kui millestki üldisest, ent jube raske oleks tal nõnda suhtuda konkreetsesse tema vastas seisvasse Kadrisse.

Siin näitab toosama päästeüksuse tipptegija erinevaid võitluskunsti trikke, mis on oma kohatises läbinähtavuses päris armsad. Lapsed olid igal juhul vaimustuses ja proovisid pärast nähtut ka omal käel järgi. (Foto: Eeva-Kirke)

Päris õhtul vaatame filmi kiriku valmimisest, Vene kirik ei ole just vaene institutsioon, siiski põhineb ehitamisel päris palju siiral entusiasmil ja vabatahtlikkusel. Kadri, meie grupijuht tutvustab meid kohalolnud külainimestele, see on meie jaoks väga kasulik, et inimesed ikka tõesti teaksid, et oleme süütute kavatsustega "hudoošnikud", kes koguvad etnograafilist materjali, mitte näiteks ikoonivargad (milline teema on siin samuti aktuaalne).

Veel paar külaelu pilti:

11. 07. 2008 – reede: sõit Karjala küladesse ja esimene päeb Bašenkos

2008-08-05T11:31:00.012+03:00

Enne rongipeale asutamist põikan läbi turult ja ostan “kaitsevärvi” kübarakese (helesinise:), nüüd olen ma päikese eest kaitstud ja sobitun ka külakeste helesinise ilmega.

Mina 'kaitsevärvides' Kozlovo raamatukogu-muuseumi trepil

Teine grupp läheb maha Lihoslavis, meie sõidame edasi Spirovoni, kust saame peagi edasi Kozlovosse.

Bussipeatus on paksult rahvast täis ja kui buss ette jõuab, on ka see piisavalt pungil, ometi mahume ka meie oma suurte seljakottidega kuuekesi peale: see pisike buss oli nagu kummist!

Ööbimise osas ei ole midagi kindlat, kellegagi olla küll räägitud, nii et alguses juhtatakse meid koolimajja: see on nendel ekspeditsioonidel tavaline ööbimispaik, millel omad eelised (saab näiteks soovi korral kohalikust elust ‘puhata’) ja puudused (ei näe kohalikku elu nii lähedalt). Ise eelistan näha nii palju kui võimalik, kohalikku elu ja sestap olen päris rõõmus, kui selgus, et meid majutatakse ikkagi ühes kodus eemal külakesesse, Bašenkosse Valentina Vassiljevna majapidamisesse.

Valentina Vassiljevna (pilt: Eeva-Kirke) on 50-60 aasta vahepeal, muidu väga vahva ja tragi Karjala naine, kuid kellel on üks jube suur ja tüütu kiiks: inimest terve söömaaja jooksul kiusata sellega, et rääkida nõudlikul, peaaegu etteheitval toonil ei millestki muust kui et “miks sa ei söö, tõstan juurde jne jne”, sõltumata sellest, kas sööd või mitte.

Õnneks või kahjuks on kümme päev piisavalt suur hulk aega, et inimesest mingi pilt saada. Teisalt jälle sellise väheke tüütu ja napaka kuju olemasolu tekitas suuremat grupitunnet. Tüüpiline vestlus söögilauas:

V.V: Aga miks sa (seda või toda) ei söö?
Mina (või kes iganes meist): (Issake, ma söön juba teist portsu!) Aitäh, ma just võtsin.
V.V: Tõstan veel juurde?
Mina: Ei-ei, aitäh (ma olen tõesti täiesti lõhkemiseni täis ja pealegi tahan rahus süüa).
V.V: Mis “aitäh”! Tõstan juurde!
Mina: Aitäh, tõesti on väga-väga maitsev, aga ei jaksa rohkem.
V.V: Noo mida? Tõstan juurde, proovi veel seda ja toda.
Jne. jne. Ühesõnaga, jube tüütu, sest see saadab kõigil kümnel päeval kõiki meie sööminguid, ja ei ole vahet, kas vastata kindlal häälel karmilt või halisedes. Ja samal ajal oled ikkagi külas: pead jääma viisakaks. Sestap ei kurvasta, kui selgub, et perenaine ise elab meie majasoleku ajal mujal oma meessõbra Ivani juures, ja käib meile hommikuti ja õhtuti süüa tegemas. Mingil kummalisel põhjusel ma meeldin perenaisele kangesti: kutsub mind veelkord külla, kasvõi üksi võin tulla, ilma teisteta, jään omalt poolt nii palju kui suudan, viisakaks, aga tunnen ebamugavust, sest sümpaatia pole sugugi vastastikkune. Tal on seinal nooruspõlvepildid, kummalised on need: suu naerab, aga silmad on tõsised. Lastepildid samamoodi.

Sama päeva õhtul saame teise Karjala laksaka: läheme mööda külateed jalutama ning avastame lähikonnas ühe armsa asumi, kus saame jutu peale ühe temperamentse naisterahvaga.

Inimene peab ikka kõiksel ajal kaunis olema: tavalisel argipäeva õhtul on tal silmad kaunilt helesiniseks võõbatud, mis sobib hästi kokku ta kleidiga. Vaikne ja tagasihoidlik pole ka tema mees (selgus, et meie perenaise üks vendadest), jube tore paar, kes tülitsevad ja lepivad lakkamatult.

Maitseme imehead rabarberimoosi ja teed. Huvitav küll, aga nii siin kui ka edaspidi kogu reisi jooksul ei pakuta meile üheski kohas taimeteed, vaid ainult ‘kallist’ pakiteed, mida viisakalt ühte pakki vähemasti kahes kui mitte kolmes tassis solgutame. Ei tea, kas mugavus või laiskus? Ainsat taimeteed saame endakorjatud heintest: naistepuna põllult ning piparmünti pätsame ühel korral edasipdi paar lehte ühest koduaiakesest.
Kodu oli neil imeilus ja maitsekalt sisustatud, nagu muuseum. Sedasama võib öelda ka enamike ülejäänud Karjala majapidamiste kohta: pruunid laudpõrandad, helesinised seinad ja laed. Seintel vanad pildid, ikooninurgake. Põrandal kirjud kaltsuvaibad. Kui telekat/raadiot ei oleks, võiks arvata vabalt, et oled kuskil 19. sajandis. Klõpsin sellest ja pererahvast hunniku (nunnu)pilte.

Koju jõudes suitsusauna.
Meie üks grupiliige, Kirke, jääb sellest toredusest täna ilma, sest ta on haige. Küll saab talle aga osaks “õnn” olla paar tundi voodit-pidi kõigutatud perenaise poolt, kes samal ajal kui vaene suikumise-ärkveloleku piiri peal olev Kirke lihtsalt rahus magada tahtis, talle Karjala laule laulis. Kas keegi on lugenud Stephen Kingi romaani “Misery”?

10. 07. 2008 – neljapäev: näituse avamine, ujumine Tvertzas ja grupeerumine

2008-08-05T11:21:00.010+03:00

Kuna hotellis ja terves linnas suviti sooja vett pole, on olnud ettenägelik meie reisivarustus: keeduspiraaliga vesi soojaks ja ongi mure lahendatud.

Tänase päeva missioon on üles panna Soome-ugri näitust "Veelinnurahvad. Soome-ugri rahvaste portreed". Näituse avamine on soe ja rahvuste vahelist sõprust täis üritus: esineb Eesti-Vene segu pereansambel “Õunake”, kohal on ka kohalik televisoon, Moskvast Eesti kultuuriesindaja: sõnavõtud sellest, et tehku need poliitikud, mida iganes, ent inimesed võivad ikkagi omavahel hästi läbi saada ja tõsi ta on.

Siiatulekust saadik olen tahtnud minna Volga jõkke ujuma, ja kuigi keskklinna silla pealt paistab “plääž”, laidavad kõik kohalikud selle mõtte maha. Sergei targal juhtimisel võtame ette jalutuskäigu kaugemale ja saame kolme-nelja kilomeetri jooksul ülevaate kogu linna arhitektuurist: vanad puumajad, ehitised Stalini-ajast, hruštšovkad, 9-korruselised paneelikad ja lõpuks Volga alamjõele, Tvertzale liginedes kolme-nelja korruselised otsekui Disney multikast välja lõigatud lossid. Jõuan õnneks paar pilti teha, enne kui Sergei karjatades mulle ja mu fotokale peale viskub.

Muidu ilmutab ta terve tee ülevoolavat džentelmenlikkust, igal võimalikul ja võimatul puhul oma abikätt ulatades ja üldse on ta arvamusel, et Venemaa näol on "meiesuguste" jaoks tegemist ühe hirmsa mülkaga, millest mürkmaod on ehk kõige ohutumad ja mille ohtude eest hoiatamine on tema pühaks kohuseks. Oh, kui ta vaid teaks, mida mäletavad 70-te lõpus, 80-te alguses sündinud inimesed temaga võrreldes, oleks ta tunduvalt aupaklikum :) PS. Seda kergelt ennast vabandavat "noh näete nüüd enneolematut eksootikat" kohtun ma veel mitmel pool, kusjuures viidatakse täiesti tavalistele maaelu nähtustele: kuivpeldik, värske lehmapiim jne.

Aga vesi on mõnus küll!
Samal õhtul toimub ka gruppidesse jaotumine: pooled meist lähevad ühte, pooled teise piirkonda. See on mõttekas sellepärast, et suure kambaga väikesele külale peale lennates on oht, et hirmutame inimesed ära, ent mingi maksimum 6-kesi liikudes ja ka siis grupeerudes on just paras kogus. Valin Kadri Viirese-Andres Maaski grupi ega pea seda kahetsema :)
Niisiisis on meie grupis järgmised inimesed: Kadri, Andres, Eeva-Kirke, Kairi, Kaarel ja mina. Sihtpaigaks valime Kozlovo – Kitsekülakese. Teised: Madis Tuuder, Üllo, Nele, Riin, Anne, Marje põrutavad Karjala etnograafilist pärandit koguma Mikšinosse.

9. 07. 2008 – kolmapäev: esimene päev Tveris

2008-08-05T11:09:00.011+03:00

Kus me oleme?

Öö rongiistmel pole just luksus ja möödus minul vähemast suuremalt jaolt istmel sipeldes, igatahes 7.30 oleme Tveris.
Meid võtab vastu kohalike eestlaste delegatsioon, kelle seas väsimatu kantseldajahing Sergei R, kes võtab Tveris meie eest hoolitsemise oma südameasjaks ja seda kuni pisidetailideni välja: sõidutee ületamine, pitsa tellimine, peldiku otsimine jne.
Sergei on ema poolest eestlane, vanust nii 20. aasta ringis. Ta õpib Moskvas arstiks ning on nii tulihingeline eestlane, milliseid ma viimastegi hulgas pole naljalt kohanud. Sügisest tuleb ta üle Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, plaanib õppida eesti keel selgeks ning saada ‘päris’-eestlaseks. Oma viha “vene värgi” suhtes väljendab ta igal võimalikul puhul, kogu oma osalt vene-hinge tulisuse ja energiaga. Teen temaga viimasel päeval intervjuu, mis saab olema osa uurimusest: “tagasi eestlaseks” või “illusioonid ja tegelikkus”. Eesti on tema kujutluses ideaalne riik: puhas, korralik, Euroopa. Huvitav on näha, mida arvab ta asjast, kui ta on Eestis näiteks aasta elanud.
Tveris peatume hotellis “Junost”. Kogu see reis on mingis osas tagasipöördumine lapsepõlvest tuttavate nähtuste osas, millest üks mälestus on sellest, et linnades EI OLE suviti sooja vett – milleks?

Teeme tiiru linna peal, olles päris pikast vaatamisväärsuste tuurist juba küllastumas ja tigedad, jõuame Sergei juhatusel mitte mõnda lahedasse Vene sööklasse blintšikuid või pelmeene või imemaitsvaid rasvast tilkuvaid pirukaid (millele mõeldes mul juba suu vett jooksis), vaid – taaa-ta-taaaaa – Kentucky Fried Chickenisse burksi sööma. Ilmselt kardab meie väsimatu teejuht, et meie tsivilisatsiooniga hellitatud kõhukesed mõnest ehtsast kohast nakkuse saavad.
Edasi ootab meid ees väga värvikas protseduur: migratsioonikaartide täitmine. Venemaal on nimelt selline süsteem, et kui viibida ühes linnas rohkem kui kolm-neli päeva, tuleb end kuhugi sisse kirjutada. Asja mõte on ohjeldada võõrtööliste tulva suurlinnadesse, kuid kõrvalnähtusena on see tavalistele turistidele tõeliseks nuhtluseks, mis meiegi puhul röövis pool päeva. Sisse kirjutame ennast siis kõik 12-kesi Sergei poole.

Öine Tver

Õhtul läheme mina, Anne ja Eeva-Kirke Volga äärde jalutama. Vaevalt sinna jõudnud, sõlmis meiega kohe tutvust sõbralik kambake: kaks Aleksandrit, üks Pjotr ja Stasik. Kartsin alguses, et kuidas nad suhtuvad meisse, "fašistidesse", ent selgus, et kui kohtuvad enam-vähem sobivas vanuses vastassoost inimesed, on poliitika viimane asi, mis jutuks tuleb. Siiski niipalju olin üllatunud, et nende meelest Eesti – wow – Euroopa vs. Venemaa – metsik kant. Jutt sujub - nad on tõesti jube toredad poisid, õlu libiseb, jne.

8. 07. 2008 – teisipäev: Tallinn - Tver

2008-08-05T10:24:00.004+03:00

Ülemine rida vasakult paremale: Kairi, Nele, Riin, Andres, Üllo, Madis, Kaarel, Marje. Alumine rida: Anne, mina (kaitsevärvi pükstega :), Eeva-Kirke, Kadri. Pilt: Kadri Viires

Kell 17.10 asutab meie 12-liikmeline reisiseltskond end Tallinn-Moskva rongiga teele. Mul on kaasas vene keele õpik, millest läbin kiiresti veel kolm peatükki, ise usun täiesti siiralt, et reisi jooksul vaatan päevas üle veel vähemasti ühe tüki. Õigesti arvavad need, kes ütlevad, et sellega mu õpiku lehitsemine ka piirdub, ongi hea - jääbki rohkem aega elava praktika jaoks.
Üllatavalt tühi on restoranvagun, muidugi, arukatel inimestel on joogid-võileivad omal kaasas, mida nad seal vaikselt pinkide vahel nosivad.

Restoranis: Marje, Anne, Madis